Vastne paavst Benedictus XVI lubas kristlased ühendada. Erinevad kristlikud kirikud lähtuvad Kristuse õpetusest, kuid, nagu ilmnes ka allolevatest vastustest, on selles tõlgendusruumi. Ehkki mõnes punktis, näiteks abordiküsimuses, on kirikupead ühel meelel, lahknevad vastused nüanssides juba eutanaasia ja abielulahutuse osas.

Eetikaküsimuste kõrval rääkisid kirikupead, kuidas võiks väljenduda paavsti idee ühendada kristlased, mis ootab inimesi ees pärast surma ja kuidas on võimalik patud andeks saada.

Vastasid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Andres Põder, Katoliku Kiriku Eestis peatne piiskop Philippe Jourdan, Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku Eestis metropoliit Kornelius ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus.

Et metropoliit Kornelius koondas oma vastuse kõigile küsimustele paari lausesse, antakse tema toodud seisukohtadest ülevaade lisaloos.

Abielu lahutamine

Ehkki kõik küsitletud kirikupead rõhutasid, et abielu peab lähtudes Kristuse õpetusest kestma igavesti, ei näinud siin erandeid ainsana katoliku kirik. Philippe Jourdan tsiteeris Matteuse Evangeeliumi: «Nõnda ei ole nad [mees ja naine] enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.»

Ka luterlik kirik rõhutas, et kristlikult liidetud abielu on eluaegne, kuid peapiiskop Põder tõi välja, et inimene on ekslik, inimsuhted keerulised ning siit võivad alguse saada erandid. «Iga kujunenud konflikti tuleb analüüsida eraldi,» rääkis ta.

Sarnaselt lähenes lahutusele apostlik-õigeusu kirik. Metropoliit Stefanus ütles, et abielu on üks ortodoksse kiriku sakramentidest ning abielu peab kestma igavesti. «Kui armastus saab otsa, siis peavad inimesed kokku jääma, kuna Jumala silmis on nad üks,» rääkis ta.

Kuid Stefanuse sõnul on mõnel juhul lahutus lubatud: «Esmalt nõustatakse lahutada soovivat paari ja kui kõik võimalused on ammendunud, lubab kirik lahutada.» Apostlik-õigeusu kiriku järgi on võimalik ka teine abielu, kui nii pruut kui peigmees paluvad Jumalalt andestust varasema lahutuse pärast ja kaitset uuele liidule.

Abort

Täiesti ühel meelel olid kirikute juhid suhtumises aborti – see on lubamatu, sest tegu on inimelu hävitamise ehk tapmisega. «Tänapäeva ühiskond on teinud abordist banaalse rituaali,» märkis Stefanus.

Metropoliit lisas, et isegi kõige raskemate juhtumite korral, kus tuleb valida lapse elu ja ema elu vahel, tuleb järgida põhimõtet, et kaalul on Jumala antud inimelud.

Kontratseptiivid

Jourdan toonitas, et inimesed ei tohi takistada eostamist. «Rasestumisvastaste vahendite kasutus on vastuolus inimseksuaalsuse väärikuse ja tähendusega,» sõnas ta, kuid lisas, et nende kasutamine ei ole võrreldav näiteks eutanaasia ja abordiga, mis on palju raskemad patud.

Luteri kiriku seisukohti väljendades ütles Põder, et ehkki loomupärane käitumine on soovitatav, tuleb arvestada, et Eesti on saanud aidsiepideemia koldeks. Ta lisas, et rasestumisvastased vahendid on alati abordist eelistatumad pereplaanimise vahendid.

Ses osas puuduvad regulatsioonid ka apostlik-õigeusu kirikul. Stefanus sõnas, et erandjuhtudel on nende kasutamine lubatud. «Kuna kirik soovib ühiskonna arenguga kaasas käia, on see mingitel juhtudel soovitatav,» selgitas ta. «Kõik sõltub inimesest, ta küpsusest ja soovidest.»

Eutanaasia

Stefanus toonitas, et surm on ja peab olema Jumala käes. «Jumal on andnud elu ja Jumal võtab selle ning seda ei tohi teha inimene,» rääkis ta. «Ortodokssel kirikul on tugev elujaatav seisukoht, mis on kindlalt eutanaasia vastu.»

«Eutanaasia on radikaalselt vastuolus inimelu väärikusega ja seetõttu Kristuse õpetusega,» ütles Jourdan.

Põder kinnitas, et ka luteri kirik on vastu praktikale, mida võib käsitleda enesetapu või mõrvana, kuid jättis ruumi diskussioonile: «Arvestades tänapäeva tehnilisi võimalusi surma saabumise kunstlikuks pikendamiseks, peab küsima, kas ei ole Jumal andnud inimesele õigust ka väärikalt surra?»

Homoseksuaalsus

Kõik kirikupead leidsid, et homoseksuaale ei tohi hukka mõista, kuid nad ei tohi oma eluviisi propageerida ning peavad kalduvuse maha suruma.

Katoliku kiriku peavikaar rõhutas, et kuna homoseksuaalid ei ole oma kalduvusi ise valinud, on see enamikule neist katsumuseks ja neid ei tohi ebaõiglaselt tagaplaanile suruda.

Samas lisas Jourdan, et homoseksuaalne suguakt välistab elu edasiandmise, rikkudes loomulikku seadust, seetõttu ei saa sellist kalduvust heaks kiita. Apostlik-õigeusu kirik oli arvamusel, et homoseksuaale ei tohi hukka mõista, kui nad suudavad oma kalduvusi kontrollida ja ei demonstreeri seda avalikult.

Põder leidis, et homoseksuaalsus pole alati paratamatu. «Kui tegu ei ole meditsiinilise probleemiga, on sellest võimalik vabaneda nagu igast väärkalduvusest,» selgitas ta. «Vajadusel peaks muidugi kasutama nõustajate või arstide abi.»

Pattude andestus

Inimesed saavad Jumalalt oma patud andeks, kui nad neid ise pattudena tajuvad ja siiralt kahetsevad oma eksimust, sest Jumal armastab inimesi ja tahab neile andestada, on kirikujuhid üksmeelel.

Jourdan rõhutas pihi rolli: «Inimene saab Jumalalt andeks meeleparanduse ja – eriti raskemate ehk surmapattude puhul – pihisakramendi kaudu.»

Surmajärgne elu

Kristliku õpetuse järgi ootab pärast surma inimesi kohus ja igavene elu. Katoliku kiriku pea selgitas, et inimene on kutsutud elama igavesti Kristusega, seda kas kohe pärast surma või pärast puhastamist, mida nimetatakse Puhastustuleks. «Aga inimene on vaba ja oma maapealse käitumise pärast võib ta igavesti eemalduda Jumalast ning pälvida põrgu karistust,» lisas ta.

Põder nimetas surmajärgset kohut hetkeks, mil inimelu kui terviku väärtus ja kvaliteet saavad tähenduse igaviku perspektiivis, Jumala mõõdupuude valguses. «Neid mõõdupuid on võimalik siinses elus tunnetada ja arvestada,» rääkis ta.

Kristlaste ühinemine

Kirikupead tunnistasid, et ehkki paljude vahel neist dialoog juba käib, loodavad nad seoses Benedictus XVI mõttega kristlased ühendada diskussioonile uut hoogu.

Katoliku kirik on seisukohal, et Kristus kinkis oma kirikule algusest peale ühtsuse, mis nende usu kohaselt on kadumatult olemas katoliku kirikus. Samas võib katoliiklaste usuõpetuse järgi leida ka väljaspool nende kiriku piire hulgaliselt pühitsuse ja tõe elemente. Jourdani sõnul kasutab Püha Vaim neid kirikuid ja kiriklikke ühendusi õndsakssaamise vahenditena.

Ka luteri kirik on arvamusel, et oikumeenia on väga tähtis valdkond ja seda tuleb laiendada. Põder ütles, et see eeldab aga kõigepealt oma juurte tundmist ja ühiste aluste otsimist.

«Samas on väga pikkade traditsioonidega ja kõige suurema liikmeskonnaga kiriku peana paavst juba iseenesest ühtsuse sümboliks,» nentis Põder. «On hea meel, et ta ka ise selles suunas töötada tahab.» Stefanus rõhutas, et nad otsivad kontakte teiste uskudega ja tänapäevase keerulise olukorra tõttu on tähtsad just moslemid.

Stefanus nentis, et kristlaste ühendamisel võivad Rooma ja ortodoksse kiriku vahel ilmneda erimeelsused. «Katoliku kirik on väga traditsionaalne kirik, uue kristliku paavsti eemärgiks peaks saama tasakaalu saavutamine eri maailmaosade, usklike ja kiriklike doktriinide vahel.»

Katoliku Kirik Eestis

• Rajamisaastaks Eestis võib pidada 1165. aastat, mil eestlaste esimene piiskop Fulco alustas siin misjonitööd

• 9 kogudust

• Eestis on kokku ligi 6000 katoliiklast

Allikad: Katoliku Kirik

Eestis, EAÕK, EELK,

Moskva Patriarhaadi

Õigeusu Kirik Eestis

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

• Luterlik reformatsioon tegi eestikeelsed jumalateenistused võimalikuks 16. sajandil, EELK on asutatud 1917. aastal

• 165 kogudust

• 2003. aasta seisuga on kirikul üle 166 000 liikme

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

• Tsaarijärgse kiriku järglane, kuid otseselt selle nimega autonoomne kirik praeguse staatusega loodi 1923. aastal

• 58 kogudust

• Ligi 25 000 liiget

Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirik Eestis

• Esimesed kirjalikud tõendid õigeusu ilmumisest Eestimaale jäävad 12. sajandisse, ent tõenäoliselt toimus see juba palju varem, seoses Jurjevi (Tartu) linna asutamisega vürst Jaroslav Targa poolt 1030. aastal; autonoomse kirikuna tekkis Eestis 1917. aastal.

• 31 kogudust

• 150 000 liiget

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.76