Vanalinna Hariduskollegiumi noored näitlejad Siiri Noška (Iza) ja Karl Annus (Prints Filip). Foto: Harri Rospu

«Iwona» on eesti teatri ruumis juba teist korda – viimati kümmekond aastat tagasi Vanemuises Mati Undi lavastuses.

Kui Undi versioon oli tekstipidi mänguline, siis Marius Petersoni «Iwona» on mänguline tegevus- ja allegoorialiini pidi. Kui Mati Undi versioon oli eelkõige vaatemäng, kus tekst kippus ballastiks muutuma (teksti ning tegevuse üksteisele vastu asetamine on Undil tihti ka teadlik nipp – või tagantjärele eristamatu nipi tulemus), siis Marius Petersoni versioon pakub eelkõige erakordselt hästi läbi tunnetatud ja esitatud teksti.

Koolivägivald...

Ehkki – nii paradoksaalne kui see ka pole, selle esitamise poolprofessionaalse laadiga annab esialgu harjuda. Näitlejad on ikkagi koolinoored ning papise kooliteatrina kohati (eriti alguses) kõik tundubki.

Kõik on aga harjumise ja eelhoiaku asi – valdav eesti teatri laadki (mida ka kutseliseks teatriks nimetatakse) on omal kindlal moel ebaloomulik (ja hakkab samuti paljudele vastu) ning tundub OK tihti vaid harjumuse (kasvatuse) toel.

Lavapoodiumid mängitakse kohe alguses catwalk’iks, mida mööda käib enesenäitamise ja lahe-olemise paraad. Selge see, et Iwona siia ei sobi, eriti selline heidik, nagu Katariina Ratasepp teda esitab.

Kui Liina Olmaru Iwona oli eelkõige eriline tüdruk, siis Theatrumi Iwona on tõesti heidik, tõesti pärsitud ja tõesti väheveenev – ehkki samuti mitte mõnitusi väärt. Kooliõpilaste esituses lisandub kogu loole koolivägivalla maik. On priimused, on tegelikud õhutajad, kaasajooksikud, soosikud ja loomulikult need, kelle peal see püsib – tropid.

Nii on Iwona lõpmatute alanduste lugu ühelt poolt stiliseeritud «noortekas», teiselt poolt säilib ja isegi võimendub (võrreldes jällegi Vanemuise versiooniga, samuti näidendi endaga) n-ö kosmiline plaan ehk siis tugev kristlik alanduste ja lunastuse loo alatoon.

Surm sushi läbi

Mis tipneb õhtusöögiga, kus catwalk’ist saab söögilaud, mille ääres õukond veini juues Iwona surma pealt vaatab ning millel Burgundi printsess sushit süües kalaluu kurku tõmbab (!). Prints Filipp (Karl Annus) aga istub lauaga samal tasapinnal, veidi kaugemal, põlvitades (ja polegi tähtis, kas ida kombe kohaselt süües või lääne kombe kohaselt palvetades).

Kunstnik ja/või lavastaja on tõsiasjast, et publiku nina all mööda poodiume edasi-tagasi käimine oleks mis tahes jalanõudes liiga lärmakas, teinud kujundi. Kogu seltskond on paljaste varvastega, mis vaatavad välja kas ninadeta sokkidest, sukkadest või sääristest.

Olukorras, kus publik istub madalamal kahel pool catwalk’i ja näeb väga hästi näitlejate jalgu, saavad varbad omaette mänguvahendiks. Kammerhärra (Hans Luik) räägib veendunult ja kindlalt, samas tema varbad kõverduvad närviliselt ja ebakindlalt. Või kui Iwona on õukonna meelest endast väljas, häiritud või apaatne, kiigutab ta samas mõnusalt jalgu ja «varbad on väga rahulikud». Nii et tähelepanu, teatriteadlased!

Omaette väärtus on sellegi lavastuse juures Theatrumile omane rahulikkus, igaks asjaks oma aja võtmine. Pole kiiret, pole mõtet rabistada – iga asi vajab oma aega – ning rahulikkus väärtustab ettevõetut.

Kas või siis Poola progerock’i kuulamist (ja haakuvate laulusõnade lugemist ekraanilt) või lavastatud pildivahetust. See annab kogu lavastusele väärikuse, mis tasandab mitmed osatäitjate rabedused.

Tagantjärele mõeldes on neid rabedusena meelde jäävaid rabedusi vähe, teatav kutseoskamatus on asjakohane, omamoodi teatrilaad. Iseasi on see, kuidas hakkab välja nägema Theatrumi trupiga ettevalmistatav lavastuse versioon.

Igatahes on ootused suured.

Uuslavastus

Witold Gombrowicz «Iwona, Burgundi printsess»

Tõlkija Hendrik Lindepuu

Lavastaja Marius Peterson

Kunstnik Laura Pählapuu

Liikumine Tiina Mölder

Valguskujundus Airi Eras

Mängivad Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli noored

Esietendus 22. aprillil Theatrumis

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.71