Lavastus on segu satiirist, komöödiast ja tragöödiast ning lõbustab ja lõikab ühtaegu valusalt hinge, olles tänapäevases poliitilis-sõjalises situatsioonis vägagi aktuaalne.

Sepo Seeman ja Ago Anderson.
Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

See on Endla teatri reklaamtekst uuslavastusele «Pommimäng», mis kuigivõrd ei kattu esietendusel valitsenud lava – saali kommunikatsiooni(häire)ga.

Madis Kalmeti lavastus tõukub Joseph Helleri 1968. aastal kirjutatud ja toona kõlajõulisest sõjavastasest näidendist, mis küllastatud võõritusvõtetega: mäng mängus, neljanda seina lõhkumine jms. Võimalikud aktuaalsed sõjaallusioonid tööle ei hakanud, esietenduse publik igavles, haigutati suisa kuuldavalt. Finaali eel, kui isa peab sõtta surema saatma poja, muutus mäng eriti hämaraks ja jõuetuks. Just siis, kui olnuks aeg «valusalt hinge lõigata».

Hingepuudutava oma sõja on Endla teatri noored mehed äsja ausalt lahti mänginud Kivastiku – Komissarovi «Kangelases». Satiiriks samaväärset energiat ei jätkunud, ehkki sümpaatseid rollisähvakuid näeb «Pommimänguski». Uudse mänguvarjundi on leidnud Sten Karpov: lapseohtu Noore Fisheri naiivne eluusaldus mõjub liigutavalt. Tore on näha erksas vormis Feliks Karki (Carson).

Ojasoo on juba teinud

Tundub, et lavastaja Madis Kalmetit köidab sõjast enamgi teatrimängu ja näitleja päriselu piir, selle suhtelisus. Sama teemat kompas Kalmet oma Rakvere Teatri komöödialavastuses «Kohatu visiit».

«Pommimängu» publik januneb komöödiat, ahmib iga võimalikku naerukohta, näiteks kui Märt Avandi meenutab sõjafilmi «Malev». Aga näitleja ja talle vastumeelse lavatöö teema, elu ja rolli piirid on Tiit Ojasoo oma lavastustes juba lasknud tuhat korda plahvatuslikumalt valla mängida, muu hulgas ka Avandi kursusega 2004. aastal lavastatud «Asjade seisus». Rääkimata «Juliast», mistõttu Ago Andersoni lõuatud «Mine ära!» mõjus Tiit Suka ühese, ent siiski juhu-imiteerimisena.

Tüütu stamp

«Pommimängus» on näitlejatel ilmselgelt ebamugav neljandat seina lõhkuda. Ülipeen topeltmäng?! Kahtlen väga. Kõige ausamalt väljendab ebamugavust Sepo Seeman (kapten Starkey), tema monoloogid rambi ääres teevad vastuvõtumeele virgeks. Seeman on usaldusväärne näitleja, kes arenenud järjepidevalt, kellele annab rajada repertuaari, nii tüki vedajana kui ka löövas kõrvalrollis.

Mistõttu soovin siiralt, et «Pommimäng» oleks viimane kord, mil Seeman peab enda kanda võtma «kollektiivse süü» näitleja lõtvuse, rahahimu ja muude «surmapattude» pärast.

See muutub juba tüütuks stambiks – just pealesunnitud ülesandena, sõltumata näitleja ikka veel veenvast ja kuulekast esitusest, milles kummatigi puudus vahe (enese)irooniasädelus.

Millegagi meenutas «Pommimäng» ka Sven Heibergi hiljutist lavastust «Electronic City» Endla Küünis. Sealgi teemaks näitlejaga / inimesega manipuleeriv reality-künism. City’s hääbuti steriilsesse skeemi ja «Pommimängu» esietendusel puudus viitsütik, ohutunne, saatuslik karm pilge, mis nii lava kui saali raputaks. Tekkis ainult tugev igatsus tõelise teatrimängu ja puudutavate pärisrollide järele.

Uus lavastus
«Pommimäng» Joseph Helleri näidendi «Me pommitasime New Havenit» ainetel
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Kalju Kivi
Muusika: Rainer Jancis
Osades: Sepo Seeman, Enn Keerd, Märt Avandi, Ago Anderson, Ireen Kennik jt
Esietendus 15. märtsil Endla teatri suures saalis

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?