Vastsündinud Eesti Vabariik oli 1919. aasta algul üliraskes olukorras – kuigi eelmise aasta novembris alanud Nõukogude vägede pealetung Eesti vallutamiseks oli peatatud ning suurem osa Eesti territooriumist punavägedest puhastatud, seisis nii armee kui ka riik tervikuna katastroofi äärel. Kümnetel tuhandetel rindesõduritel oli puudus pea kõigest – relvadest, laskemoonast, korralikest vormiriietest ja saabastest. Tagalas olevaid tsiviilisikuid ähvardasid sõjaraskused aga näljahädaga.Ähvardavast katastroofist päästis Eesti lääneriikidest – peamiselt USAst ja Suurbritanniast, aga ka Soomest – saadud relvad, sõjavarustus ning toiduained ja arstimid. Kuigi lääneriikide tarneid nimetatakse tihti abiks, unustatakse seejuures, et suurema osa kauba eest pidi Eesti pärast sõda maksma. Eesti kaitseväe tollane ülemjuhataja kindral Johan Laidoner on öelnud, et lääneriikide relvaabita oleks Eesti sõjavägi ilmselt kokku varisenud. Ajaloolase Jaak Valge sõnul jäi Eestil pärast võidukat Vabadussõda üles kaks suuremat võlga: Suurbritanniale 1931. aastal 1,2 miljonit naelsterlingit ja USA-le tollases vääringus 13,8 miljonit dollarit. Võrdluseks – arvestades seda, et tollal sai ühe naela eest umbes 16 krooni, võlgnes Eesti Suurbritanniale umbes 19 miljonit krooni, kusjuures Eesti aastane riigieelarve oli Valge sõnul tollal umbes 70 miljoni krooni suurune. Laenu tagasimaksmise tähtajad olid siiski üsna pikad: näiteks võlg USA-le tuli täielikult tasuda alles 1984. aastaks. Soome maksis tagasi 1920. aastatel maksti laene tagasi korrapäraselt, kuid 1929. aastal puhkenud ülemaailmse majanduskriisi tingimustes tekkis paljudel Euroopa riikidel raskusi Esimese maailmasõja aegsete võlgade tagasimaksmisega ning 1931. aastal kehtestas USA tollane president Herbert Hoover tagasimaksetele aastase moratooriumi, mida hiljem pikendati. Ühena vähestest jätkas võlgade tagasimaksmist Soome, kes tegi seda isegi 1939.–1940. aasta Talvesõja karmidel päevadel. Nii ajaloolane Jaak Valge kui ka Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand arvavad, et soomlaste kohusetunne võlgade tagasimaksmisel on üks põhjustest, miks Suurbritannia ja USA kaitsesid Teise maailmasõja ajal Soomet nii sõna kui teoga Nõukogude Liidu agressiooni eest. Arvestades need laenud kulla alusel praegusesse vääringusse, võlgneb Eesti Valge arvutuste kohaselt Briti valitsusele ligi 2 miljardit krooni ning USA-le 5 miljardit. Kokku seega umbes 7 miljardit krooni, kusjuures Eesti 2007. aasta riigieelarve on 75,9 miljardit krooni. Kuigi ei lääneriigid ega Eesti pole pärast taasiseseisvumist tõstatanud vanade võlgade tagasimaksmise küsimust, võiks need Valge sõnul tasuda. «Nii väärtustame meile Vabadussõja ajal osutatud abi, näitame, et meie iseseisvusesse tasub investeerida, näitame, et meie näol ei ole tõepoolest tegemist mingi uue riigiga, mis 1991. aastal tekkis, vaid ikka ühe ja sama Eesti Vabariigiga. Määratleme end väärika rahvana, kes lihtsalt maksabki oma võlad ainult sellepärast, et tahab sõna pidada,» leiab Valge. Ka välisministeeriumi pikaajaline kantsler Indrek Tarand arvas, et tegemist oleks ilusa žestiga, kuigi Eesti riik peaks sellisel juhul olema täielikult veendunud, et me soovimegi võla tagasi maksta. Peaks tagasi maksma? «Sellise otsuse tegemiseks oleks kindlasti vaja riigikogu otsust. See summa iseenesest ei tohiks meie riigile ju üle jõu käia,» sõnas Tarand. Sõjaeelse Eesti kaitseväe sõjatehnika asjatundja ja kaitseministeeriumi relvastusbüroo juhataja Toe Nõmme sõnul ei peaks Eesti vaatamata välisabi ülisuurele tähtsusele nendesse tarnetesse siiski suhtuma härduseni küündiva tänulikkusega, sest abi andnud lääneriigid lähtusid siiski omaenda suurriiklikest huvidest nõrgestada bolševistlikku Venemaad. «Esiteks, abiandmise eesmärk polnud soov eestlastele meeldida või neid järje peale aidata. Ja teiseks, oma võitlusega Nõukogude Venemaa vastu tasuti saadud abi eest küllaga, vähemalt moraalses mõttes,» ütles Nõmm. Nõmme sõnul oleks ilma eestlaste Vabadussõja-aegse vereohvrita Läänemere piirkonna geopoliitiline pilt olnud lääneriikidele hoopiski vastikum. «Eesti maksis relvade eest abistajatele millegi märksa sügavama ja pikaealisemaga kui raud ning andis raha veel takkapihta. Nii et rehnut võiks vähemalt nullis olla,» leidis Nõmm. Lääne abi – relvad ja toiduained Ajaloolase Toe Nõmme sõnul olid Vabadussõja võitmisel oluline osa nii Suurbritanniast saadud relvastusel kui ka ameeriklastelt saadud toiduainetel ja kütusel. Nõmme sõnul pärinesid peaaegu kõik Vabadussõja ajal abi korras saadud relvad Suurbritanniast, kuigi ka Soome saatis Eestile Vabadussõja esimestel kuudel mitu tuhat vintpüssi, padruneid ning 24 suurtükki, millel oli oluline osa Eesti vägede vastupealetungi õnnestumisel 1919. aasta jaanuaris.
> Loe edasi |
