Eks hoiad ikka hinge kinni küll, kui maailmanimega muusikal kodusele kamarale maandub ning siinses kultuuriruumis show’ks vormub: ja «kas nad saavad hakkama» pole siinkohal küsimuseks.

Olulisem on, «kuidas nad hakkama saavad». Sedapuhku näitas oma võimeid Eesti Nukuteater ning muusikaliks valitud maailma muusikalilavade menuk «Grease».

Muidugi pole paslik seda Randal Kleiseri 1978. aastal valminud filmimuusikaliga (peaosades Olivia Newton-John ja John Travolta) võrrelda, ent ometi annab lavastaja Andres Dvinjaninov ise selleks võimaluse.

Filmi avastseeni projitseerimine lavaseinale hetkel, kui Danny Zuko (Priit Võige-mast) ja Sandy Dumbrowski (Liisi Koikson) autokapotil kurameerivad, mõjub kukalt kratsima panevalt, seda enam, et seesugust meediumide kombinatsiooni varem ega hiljem lavaloos ei kasutata.

Lava täis energiat

Taotluslik küll, aga miks? Need, kes on näinud Nukuteatri suvelavastust «Risk» (taas lavastajaks Dvinjaninov), ei saanud mööda vaadata ka tõsiasjast, et lavastuslikult oli lugu enam-vähem sarnane: reaktsioon (tavaliselt hüüatus või röögatus), seejärel jooks üle lava ning sellele järgneb dialoog.

Ja seesugune lihtsakoeline skeem kordub stseenist stseeni... Aga hea küll, see polegi võib-olla peamine.

Et «Grease» on juba olemuselt vaatemänguline ja nooruslikust energiast pakatav, oli minu jaoks pigem tähtis, kuis see energia laval tööle hakkab. Ja, uskuge mind, hakkas küll.

Selle eest võtan mütsi maha koreograaf Jüri Naela ees, kes on suutnud kogu trupi täpselt ja nauditavalt liikuma panna ning, nagu ütleb «Cabaret’» näitlejanna Ülle Lichtfeldt, suutnud loodud tantsudega kõleda linnahalli estraadilava ära täita.

On ehk kurb, et lavakujunduses on kasutatud üksnes spordiväljaku tribüüne, kuid seda rohkem on ruumi tantsunumbritega eksperimenteerimiseks.

Särale ja vaatemängule lisavad efekti Ene-Liis Semperi värvikirevad kostüümid, millest parim on tõenäoliselt Mart Sanderi mängitud pahura drag-ingli seljas.

Esiarmastajaiks kehastunud Liisi Koiksoni (Sandy) ja Priit Võigemasti (Danny) vahel oodanuks ehk kirglikumat klappi.

Koikson mängib ennast

Praegu jäi mulje, et Sandy ikka väga ei tahtnud seda nahka riietunud ja pumatiga võitud Dannyt – seda võimendas pisut ka nende erinev vokaalsete võimete tase: Koiksonile on laulmises raske vastast leida, Võigemast aga peab oma lauluhäält veel treenima.

Näitlemisega on lood sootuks vastupidised: ikka ja jälle kehastab Liisi Koikson eelkõige iseennast (nagu, paraku, ka Reet Linna «teie laulvat saatejuhti» Missis Cityt), suutmata lavaloo lõpus toimunud metamorfoosi, süüta lambukesest sünnib murdja, päris täpselt siiski sisse elada.

Oot, kas ma ütlesin, et Koiksonile on laulmises raske vastast leida?

Pang on vaimustav

Parandan end kohe, sest Tallinna Linnateatri näitlejanna Evelin Pang (paheline ja «elu näinud» Betty Rizzo) on ses lavastuses nii häälematerjali kui ka näitlemise poolest lihtsalt enneolematult vaimustav.

Et muusikalisse lavaloosse on pikitud lugematul hulgal erinevaid lookesi ja liinikesi ning et peategelaste duett sesse ära kipub kaduma, mõjub Pange kangelanna keset seda kooli(m)elu värskendavalt ja kordaloovalt.

Tema lahti mängida on ka lavastuse kulminatsioon, Rizzo soolo «Asju hullemaid on veel», mille järel Koiksoni mängitud vaiksest häälest vampnaine peaks sündima.

Külmavärinaid tekitades laulab Pang saali vait ning siis polegi enam oluline, et lavastajatöö siit-sealt, paraku, konarlik on.

Uus muusikal

«Grease»

Lavastaja Andres Dvinjaninov, muusikajuht ja dirigent Mihhail Gertz, koreograaf Jüri Nael.

Osades Liisi Koikson, Priit Võigemast, Evelin Pang, Veiko Täär, Jaagup Kreem jt

Tallinna linnahallis 24. märtsist

Arvamus

Meelis Kapstas

teatrikriitik

Kuigi «Grease» pole minu muusika, tunnustan trupi pilkupüüdvat, hoogsat ja lusti(ta)vat sooritust. Varjamatult üksühene filmivariandi lavale ülekanne – nii ei nimetaks ma seda mitte lavastaja ja koreograafi loomeks, vaid heaks õpetaja- ja treeneritööks. Aga eks maailmaski toodeta muusikale enamasti «litsentsi järgi», palju neid originaale siis on?!

Ning jäljendades ju õpitakse! Selline treeninglavastus annab noortele osalistele hea põhja edaspidi ehk originaalsemateks ülesanneteks. Enim originaalsust oli kunstnikutöös: linnahalli lavakõrgust pole varem nii mängu haaratud! Esietenduse ovatsioonid aga kinnitavad, et rahvas on rahul. Ja see on kõige tähtsam.

Ülle Lichtfeldt

Rakvere teatri näitleja, teinud kaasa muusikalis «Cabaret»

Näitlejal on tavaliselt raske ühest muusikalist midagi pidada, kui ta seal just ise kaasa ei tee. Millegipärast ma uskusin, et sellest tuleb hea asi. Ja tunnistan, et jäin väga-väga rahule. Kõige ausam on öelda, et kade hakkas, sest see oli lihtsalt nii vägev asi.

Võtame või tantsud. Linnahall pole minu jaoks tõtt-öelda kunagi meeldiv koht olnud, aga see, et koreograaf on suutnud ära täita linnahalli suure lava...

See on ikka uskumatult suur saavutus, ma arvan. Liisi Koikson ja Priit Võigemast olid toredad, Evelin Pang meeldis aga eriti. Muidugi olen teda varem näinud-kuulnud, aga selles rollis oli ta väga võimas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43