Eesti haridus- ja teadussüsteemis toimuvat ei ole enam võimalik käsitada terve mõistuse (common sense, kes teisiti aru ei saa), mingi arenguloogika ega üldse mingi loogika alusel. Ma olen Eesti hariduses (rohkem kõrghariduses) õppejõuna ja õppekirjanduse autorina kaasa teinud 30 aastat ja Eesti teaduses 40 aastat. Praegu toimuv tundub mulle mõnes valdkonnas absurditeatrina, kus lavastaja (keda ma ei näegi alati) demagoogitseb nii osatäitjate kui ka publiku arvel. Aga ei ühed ega teised ega kolmandad söanda erinevatel põhjustel välja ütelda, et nad saavad aru küll: aru enam pole.

Delikaatsed hinded

Üldhariduskoolid ning ka kõrg- ja ülikoolid on viimase kümne aasta kestel katsetanud (ja katsetavad edasi) erinevaid hindeskaalasid, erinevaid hindamispõhimõtteid ja erinevaid kontrollivõtteid. Traditsioonilise, kõigile arusaadava hindamissüsteemi muutmine on riskantne igal juhul, eriti aga siis, kui sada aastat vastu pidanud hindamissüsteemi asemele astub virvarr, milles iga kõrgkool võib kehtestada oma hindamissüsteemi.

Nii on läinud. Et teadmiste kontrollimisel lisandub etteantud vastustega testide osakaal, siis on hinnete ja teadmiste vastavus praegu puhas juhus.
Aga see oli alles «parendamiste» algus. Nüüd on asjad nii kaugel, et hinded on kuulutatud delikaatseteks isikuandmeteks, mida ei tohigi avaldada. Üliõpilastel on numbrid (nagu eurolehmadel) ja avalikult võib ainult neile numbritele hindeid panna.
Juba on pandud kahtluse alla iga kooli au ja uhkus: kuld- ja hõbemedaliga lõpetanute nimed auväärsel kohal kooli fuajees või aktusesaalis. Needki pidid olema delikaatsed isikuandmed (kui see ei ole irvhammaste liialdus).

Mul on raske uskuda, et see kõik toimub ratsionaalses Eestis. Selline jaburus avab tee ennenähtamatule ja üha iseenesestmõistetavamaks peetavale eluloo, eriti hariduskäigu ja teadlaskarjääri võltsimisele.
Juba on avalik-õiguslike ülikoolide (nn riigiülikoolide) tähtsaid administratiivseid osakondi juhtinud inimesed, kes on endale luuletanud kõrghariduse ja teaduslikud kraadid ning nõutanud oma kõrgele kvalifikatsioonile viidates proportsioonitundetuid privileege.

Pedagoogikaülikoolis ja küllap laiemaltki on praegu kuumaks teemaks pedagoogikaülikooli audiovisuaalse meedia eriala akrediteerimata jätmine, rahvusvahelise ekspertkomisjoni hinnangut arvestades.

Rahvusvaheline hindamine

Eesti ülikoolides õpetatavate erialade õppekavade ning õppe- ja teadusliku töö taseme rahvusvaheline hindamine on kahtlemata huvi pakkuv protseduur.
Kuid ma kahtlen, kas poolteise- kuni kahepäevane töö x ülikooli y eriala ainekava või teadustöö hindamisel annab ka väga kogenud, kuid olusid, keelt, traditsioone ja vajadusi mitte tundva rahvusvahelise asjatundjate komisjoni hinnangule sellise kaalu, et selle põhjal võib otsustada, kas eriala väärib kõrghariduse nime või mitte.

Ma toon näited isiklikust kogemusest ja tulen siis tagasi pedagoogikaülikooli vaidlusaluse eriala juurde.
Oktoobris 1998 hindas Eesti ülikoolide eesti ja soome-ugri filoloogia erialade ainekavasid väga asjatundlik rahvusvaheline komisjon. Pedagoogikaülikoolis juhtus selline äpardus, et kirjandusprofessorist osakonnajuhataja jättis akrediteerivale komisjonile esitatud aruandest millegipärast välja suure osa oma kolleegide olulisi teadustöid (motiivid pole praegu olulised).

Komisjoni liikmed tundsid Eesti teadlaste töid väga hästi ja kindlasti imestasid, et neid pole aruandesse sisse kirjutatud. Aga nad lähtusid paberist (ja millest muust nad saavadki poolteisepäevase töö puhul lähtuda) ja tegid vastava etteheite: teadustöid on vähe. Sellest hoolimata oli hinnang osakonna ja õppetoolide tööle positiivne, sest hinnati ainekava dünaamilisust ja kaasaegsust.

Märtsis 2003 evalveeris üks teine väga asjatundlik rahvusvaheline komisjon Eesti ülikoolide ja teadusasutuste eesti, soome-ugri ja võõrkeelte osakondade teadustööd. Pedagoogikaülikooli eesti keele õppetool sai maksimaalselt kõrge hinnangu, kõigis lahtrites palli võrra kõrgema kui Tartu Ülikooli vastav õppetool. Seekordsel hindamisel anti kõige suurem erikaal rahvusvahelisele koostööle ja eelretsenseeritavates rahvusvahelistes väljaannetes avaldamisele.

Kas võiks sellest teha järelduse, et pedagoogikaülikoolis on eesti keele alane teadustöö oluliselt kõrgemal järjel kui Tartu Ülikoolis? Ainult nende kriteeriumide korral ja pedagoogikaülikoolile õnnelikuks osutunud ajavahemikus.

Kui suurem kaal oleks antud materjalikorpuste olemasolule, uurimissuundade mitmekesisusele ja kodumaal publitseeritavate seeriate ilmumissagedusele, siis oleks hinnang olnud vastupidine. Välismaistele hindajatele ette antud hindamiskriteeriumide kombinatsioon võib Eesti teadlaste ja ülikoolide käekäiku mõjutada palju rohkem kui sisuliselt põhjendatud.

Nüüd on pedagoogikaülikooli audiovisuaalse meedia praktilise kallakuga eriala akrediteeritud akadeemilise teaduse kriteeriumide järgi ja leitud sellisena kerge olevat. Teaduskonnas, kust filmi ja video erialal on tulnud Eesti kino uue laine kõige iseseisvamad mõtlejad Andres Maimik, Jaak Kilmi, Urmas E. Liiv ja Marko Raat, ei saa analüütiline mõtlemine küll nõrk olla.

Viitamine ja tsiteerimine

Eelretsenseeritavate rahvusvaheliste teadusseeriate ja ajakirjade viitamis- ja tsiteerimisindeksid on Eesti teadlaste hindamisel tõusnud sama tähtsaks kui Põhja-Koreas Kim Il Sungi sünnipäevatantsudele pääsemine. Sellest on Eestis tehtud teadlase taseme justkui objektiivne mõõdupuu. Kui sind pole ühes või teises tähtsas viitamisindeksis, siis sind pole olemaski.
Ma ei eita maailmaväljaannetes esinemise tähtsust (ja julgen sellest kriitiliselt kirjutada ainult seetõttu, et olen nendes ihaldusväärsetes indeksites päris keskmiselt sees, seda kordagi otseselt taotlemata). Sinnamaale peab jõudma loomulikku teed pidi, nii et sealt kutsutakse sind, mitte et kogu elu püüdled Kim Il Sungi sünnipäevale.

Kas keegi kujutab Juri Lot­manit ette pommitamas neid Lääne väljaandeid oma töödega, selleks neid inglise keelde tõlkimas, KGB määratud retsensentide arvamusi hingevärinaga lugemas ja siis kurnavat artikli väljasaatmise protseduuri läbi tegemas. Ja nii terve oma elu.

Hoopis Lotmani kodumaised seeriad jõudsid nende ajakirjade tähelepanuorbiiti ja seda ma peangi loomulikuks teeks maailma jõudmisel. Isiklikust kogemusest tean, et ka eestikeelsed humanitaarmonograafiad võivad rahvusvahelises teadusringluses vabalt jõuda Ameerikani välja.

Orienteerumine tippajakirjade konsortsiumi tsiteerimisindeksitele on väga ühekülgne. Regionaalsed või kindla ülikooliga seotud seeriad võivad erialainimestele olla palju tuntumad kui mõni väidetavalt ülemaailmse tuntusega ajakiri. Teiseks on need indeksid meie oludes ülekohtused juba nende nimekirja poolest. Kolmandaks pole vanema põlve teadlastel olnud kuigi palju võimalusi taotledagi selles kõrgemas liigas avaldamist (ometi on paljud sinna jõudnud).

Reaalteadlaste artiklid on tihti kollektiivsed, aga iga nimi läheb ikka kirja täie ette. Humanitaaridega on enamasti teisiti. Reaalteadused on kosmopoliitsed, humanitaarid on oma kultuuri- ja keelekeskkonnaga seotud ja neile on oluline mõju, mida nende töö sellele keskkonnale võib avaldada.

Lõpuks rakendatakse ka seda näiliselt objektiivset kriteeriumi valikuliselt. Kui vaidluses või raha jagamisel kasulik, siis tõstetakse viitamiskriteerium ülimaks, aga sama hästi võib akadeemikuks valida teadlase, kellel need näitajad on nullis või nulli lähedal.

Eesti ametkondlikus hierarhias võidakse väljapaistvaks teadlaseks tituleerida lihtsalt kirjaoskajaid, kelle nimi peaaegu tundmatu ka eestikeelsetele teadusväljaannetele ja nende indeksitele.
Kriteeriume on ju mitmesuguseid. Jättes otsustamise kriteeriumide hoolde, oleme jätnud otsustamise kriteeriumide valija ja kombineerija meelevalda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.69