| Teos pakub ühe võimaliku stsenaariumi, millise vormi võib võtta idee teatud tingimuste ja tegelaskujude kaaslusel. Sisuta hullumeelsus Dostojevski teoste lugemine eeldab detektiivi tähelepanu ja järjekindlust. Kui teose ajalistes raamides toimuv tegevus pihta hakkab, on tegelikult tulevaste sündmuste muster juba suuresti ette määratud. Minevik on täis fataalseid samme ja otsuseid, mis oma ümberlükkamatu tõsikindlusega otsustavad tegelaste edasise saatuse. «Sortside» tegelaste ilmavaade ja siht on lihvi saanud Šveitsis. On moodustatud mingi salaühing, mille eesmärgiks on korraldada revolutsioon. Kodulinna naastes käivitatakse plaan. Ent revolutsioonis Hendrik Toompere jun lavastuses asi ometi pole. Rohkem on asi selles, mida idee inimesega teha võib. Revolutsioon, mille sihti ja sisu üsna skemaatiliselt selgitatakse, muutub siin abstraktseks sisuta hullumeelsuse väljenduseks. Upub infomürasse Kui raamatut lugedes on aega lehekülgi tagasi keerata ja pause võtta, siis Toompere jr lavastus eeldab erakordset informatsiooni vastuvõtmise võimet. «Sortside» maailmavaadete paljuhäälsus on kõva pähkel, mida lavale tuua. Informatsiooni, mis kaardistamist ja selgitamist vajaks, on tohutus koguses. Seda isegi pärast neid kärpeid, mis Toompere romaani dramatiseerides on teinud. Erinevad ideoloogiad on üks asi, kuid Dostojevskil oli teadupärast ka erakordne nõrkus keerukate suhteintriigide vastu. Rolli mängib kõik see, kes ja kuidas seotud on, mis nende vahel on juhtunud jne. Kardan, et sellest kõigest aru saada, igast selgitavast viitest kinni hakata, käib kõigil neil, kes romaani lugenud pole, lihtsalt üle jõu. Jah, Dostojevski armastas ju ka saladusi, ent saladus pole seesama mis segadus. Infot aga tuleb pidevalt juurde, energia läheb selle dešifreerimisele ning kogu tegevus jääb emotsionaalselt üha võõramaks. Müra on palju. Ja selle müra sisse on ära eksinud ka mingisugust mitte kuhugi viivat infot, millele mingisugust seletust lõpuks ei tulegi ja mis kogu seda niigi segast pilti veel segasemaks teeb. Erinevate tegelaskujude vahel laiali pihustunud lugusid põimib ühte Mait Malmsteni mängitud Stavrogini tegelaskuju. Nihilistliku ilmavaate kehastus, potentsiaalne inimjumal. See, kelle jaoks «kõik on lubatud». Ainult et selle kõige, mis on lubatud, mis justkui on vaba tahe, on ette määranud tema loomus. Loomuse vastu ei saa. Tema tegudes realiseerub see, millest jutlustab Jan Uuspõllu mängitud Verhovenski. Kui Stavrogin on idee lihaks ja luuks saamine, siis Verhovenski on idee kandja. «Geeniused tuleb hävitada juba lapsepõlves. Orjadele on tarvis isandaid,» hüüab mees, kes irvitades märgib, et «ma olen ju suli, mitte sotsialist». Jan Uuspõld küünilise manipuleerijana on lihtsalt väga hea. Nagu ka Ain Lutsepp alatu ja alandatud joodikuna ning Raivo E. Tamm pehme ja tahtejõuetu Stepan Verhovenskina. Paraku pole ka erinevate elutunnetustega tutvumiseks kuigivõrd aega ja ruumi jäetud. Nii esitatakse mõningate tegelaskujude maailmavaadet mingite piisavalt efektsete ja kiirete tunnuslausete jadadena. Uuslavastus Fjodor Dostojevski «Sortsid» Lavastaja ja dramatiseerija Hendrik Toompere jun Kunstnik Riina Degtjarenko Osades Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Raivo E. Tamm, Jan Uuspõld jt Eesti Draamateatris |
