Religioonikartus kui eelarvamus
(50)
26.02.2005 00:01
Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Toomas Jürgenstein kirjutab, et ta on religiooni teemal näinud õpilaste hulgas nii eelarvamusi kui ka imelist kogemist, kuid alati on soov analüüsi ja dialoogi järele.
Viimastel nädalatel ilmunud Jaan Lahe (PM 09.02.05) ja Jaan Kaplinski (PM 15.02.05) artiklid käsitlesid pisut erinevate nurkade alt eestlaste suhet religiooniga. Mõlemad kirjeldasid levinud reaktsioone religiooniga kokkupuutel. Olles religiooni- ja filosoofiaõpetaja, puutun pea iga päev kokku selliste olukordadega ja olen oma õpilaste hulgas täheldanud nii Jaan Lahe kirjeldatud eelarvamusi ja ebakindlust kui Jaan Kaplinski mainitud vabastavat ja kirgastavat imelisuse kogemist. Ent alati olen täheldanud ka soovi analüüsi ja eriti dialoogi järele. Väljakutsuv religioon Religioosseid sõnumeid ja selle elemente väljendatakse vahel üpriski agressiivselt. Olen kusagilt kuulnud tabavat kommentaari, et mitmed vana testamendi usumehed peaksid tänapäeval vangi minema. Misjaoks nad nii ütlevad või teevad, küsivad paljud. Samas on religioonile vahel ka ilmalikust rohkem lubatud. Näiteks võis mõned kuud tagasi meediast lugeda, kuidas Briti jahimehed püüdsid registreerida end usuühendusena, et päästa parlamendi keelustatud rebasejahti. Kirikuna võinuks käsitleda rebasejahti rituaalina ning selle keelamist inimõiguste piiramisena. Jällegi tõuseb küsimus, miks on kiriklikele jahimeestele rohkem lubatud kui harilikele küttidele. Puudus dialoogist Küllap tunneb tänapäeva ühiskond teravat puudust tõelisest dialoogist, kus arutlejad pole ette otsustanud, missugustel seisukohtadel nad vestluse lõpuks on. Õpetajana tean, kui oluline on õpilase sisemine dialoog, et õpitu tekitaks uusi mõtteid, ärgitaks küsima, ise edasi mõtlema. Tundub, et niisuguse, dialoogiks vajaliku ideedevahelise pinge loomisel on religioon ületamatu. Üldiselt pole religiooni tõstatatud küsimused üheselt lahendatavad. Need jäävad inimese mällu tallele, seonduvad igapäevases elus kogetuga, eristavad ideega sobivaid ja sobimatuid mõtteid, hindavad detailide tähendust. Selline protsess on omamoodi ajutreening, mille tulemusena suudab inimene hiljem eristada erinevaid teooriaid, teha vahet küsimustel, mida on ja mida pole mõtet võrrelda ning kuulata ka opositsiooni arvamusi. Religiooni kultiveeritud dialoogist võib välja kasvada ka suuremaid üldistusi. Näiteks kirjutab teoloog ja füüsik Ian Barbour oma kuulsas raamatus «Religioon teadusajastul» loomisõpetuse mõjust loodusteaduste tekkele: «Leidub häid argumente, väitmaks, et teaduslikku tegevust aitas ette valmistada õpetus maailma loomisest. Nii kreeka kui piibli mõtlemine rõhutasid, et maailm on korrastatud ja mõistuspärane. Ent kreeklased olid arvamusel, et see kord on paratamatu ja seetõttu võib selle struktuuri tuletada matemaatilistest algprintsiipidest. Pole üllatav, et nad olid matemaatikas ja loogikas tugevamad kui eksperimentaalses teaduses. Seevastu piibli mõtlemine leidis, et maailmas valitsev kord on pigem võimalik kui paratamatu. Kui Jumal lõi nii vormi kui mateeria üksnes oma tahte järgi, ei oleks maailm pruukinud olla selline, nagu ta on, ning maailma korrapära nägemiseks tuleb vaadelda seda maailma ennast. Veelgi enam, kuigi loodus on ka kristliku arusaama kohaselt reaalne ja hea, ei sisalda see otseselt Jumalat, nagu arvasid paljud muistsed kultuurid. Seetõttu on inimestel lubatud loodusega eksperimenteerida.» Kord tekkinud dialoogist võib välja kasvada ka viljakas eitamine. Olgu näiteks tänapäeva ühe tuntuma evolutsiooni populariseerija Richard Dawkinsi kirglik, kuid ka religioosset inimest inspireeriv materialism. Kindlasti on niisugune dialoog kasulik mõlemale poolele. Koorik ja skelett Dialoogi on lihtne pärssida. Siinkohal on kindlasti õigus Jaan Kaplinskil, et religioossete kogemuste puhul mõjuvad negatiivselt jäigad seletused. Küll aga saab just dialoogi kaudu avada võimalusi uuteks mõttesuundadeks ja ka sügavamaks ilmelisuse kogemiseks. Annan aru, et see on omamoodi noateral kõndimine, osa teadmisi võib osutuda koorikuks, mis jääb kasvavale organismile kitsaks, kui aga teadmised moodustavad skeleti, on see toeks indiviidi arenemisel. Mis puutub kiriku pakutud seletustesse, siis tundub, et ka siin on järjest enam hakatud pooldama avatud seletusi. Näiteks teoloogiadoktor Arne Hiob on rõhutanud vajadust pöörduda rohkem teoloogia ja vähem dogmaatika poole. See on veel üks samm avatud dialoogi suunas. Küllap rikastuvad dialoogis ka erinevad religioonid.
|
