Jaan Kaplinski (PM 15.02) väidab, et eestlased ei karda religioossust, vaid suhtuvad negatiivselt usklikusse ehk sellesse, kui inimene võtab omaks mingi usul põhineva maailmavaate. Kui teoloogia doktorant Jaan Lahe (PM 9.02) käsitleb mõistet «püha» kui religioosset kategooriat, mõtleb Kaplinski sellesama termini all ime kogemust, mis pole ka mitteusklikele võõras. Niisiis võiks kõnelda ka kahesugusest hirmust.

Kaks hirmu

Samal teemal: Religioonikartus kui eelarvamus (50)

Tahaks teada, kui palju tavainimesi lahutab Kaplinski kombel religiooni usust ega mõtle religioonihirmust kui hirmust tolle tundmatu usulise kogemuse ees, hirmust saada «ära pööratud», hirmust «mina» muutumise ees, mis ei kattu enam harjumuspäraste ettekujutustega iseendast, vaid tunneb selle asemel kõhedust talle veel tundmatu kogemuse, nagu benji-hüppe ees.

Nõustudes Jaan Lahe väitega, näib mulle, et niisama tugeva tõrjevahendina nagu hirm religioosse kogemuse ees, on eestlastesse sisendatud ka häbitunnet, mis kaasneb kõige usu või religiooniga seonduvaga.

Nõukogudeaegses ideoloogias ja kasvatustöös mõisteti usu all, et usk on oopium rahvale, tagurlikkus, üks harimatuse tunnustest ja kirik silmakirjatsejate kohtumispaik.

Teatavasti on häbi negatiivsete emotsioonidega kaasnev reaktsioon. Kuna aga emotsioonid tulevad väljakujunenud suhtumisest, nimetatakse väärtussuhete nihkest tulenevat häbitunnet valehäbiks. Me kõik oleme kohanud inimesi, kes häbenevad oma vanemaid, kehva riietust, iseenda romantilist ellusuhtumist, isegi headust ja abivalmidust ning kes teab mida veel.

Rahvuslik alaväärsus

Aga vaevalt on hirm ja häbi ainukesed religiooni tõrjuvad tegurid. Rahvuslik alaväärsuskompleks ei ilmne ainult võõrapärastes lastenimedes või ingliskeelsetes eurolauludes.

Psühholoogiast on teada, et alaväärsuskompleks võib olla seotud ka kujutlusega oma hariduse puudulikkusest, mida püütakse kompenseerida iroonilise suhtumisega ükskõik millisesse teadmisi eeldavasse nähtusesse.

Püüd olla üle mitte ainult kaasinimestest, vaid ka sellest, mida paljud kaasinimesed endast kõrgemaks peavad, mitte langetada pead, mitte lubada alandavaid hardushetki – paljud eestlased mõtlevad, et need on ühe väikerahva tugevuse näitajad.

Nii mõnelegi võib tunduda, et just jultunud käitumine on oma häbelikkuse ja ebakindluse varjamise viisiks.

Nõukogudeaegse kasvatusega kaasnesid paljudel inimestel tegelikkusetaju muutused ja kujunes välja ühesuunaline suhtumine religiooni. Meid jäeti ilma paljudest teadmistest ja ka sellest, et nagu teadmisi, on võimalik kasvatada ka tundmusi.

Teadmiste puudus

Lastele püütakse juba varajases eas selgitada intiimsuhteid, millest veel hiljuti ainult tänavalt kuulda võisid.

Mis aga usku ja religiooni puutub, siis on paljud vanemad arvamisel, et see teema on lastele tabu, või siis peaks selles valdkonnas kehtestama kindla vanusepiiri – alla 16 aastat keelatud! Hiljuti Kosel lahvatanud mõnede lastevanemate pahameel seoses Nelipühi Kiriku lasteüritusele saadetud kutsetega tõestab veel kord kvalifitseeritud religiooniõpetuse vajadust, mis aitaks vältida mõttetuid ja ebameeldivaid lahkhelisid nii vanemate ja laste kui ka erinevate nägemustega ühiskonnakihtide vahel.

Julgen arvata, et nõukogudeaegse kasvatustöö tõttu ei ole meie teadvuses veel välja kujunenud inimeseksolemise mudelit, mis hõlmaks nii teadmisi kui tundeid – tolerantsust, pühadust jne.

Oskus oma käitumist reguleerida eeldab, et indiviidil on iseenda kohta olemas teatav hulk infot. Seesama postulaat on kehtiv ka kogu rahvuse kohta. Nii indiviidi kui rahvuse «mina»-pildi uurimine on interdistsiplinaarne uurimisobjekt ja sellega tegelevad mitte ainult sotsioloogid, vaid ka filosoofid, psühholoogid, ajaloolased ning kirjandus- ja kunstiteadlased.

Kõik nad peaksid andma panuse, et inimestel oleks võimalik jõuda ennast loomulikuna pakkuva vaate juurde, mis ütleb, et kõikides teadmistes, kaasa arvatud religioon, peituv jõud on tugevus, mitte nõrkus; au, mitte häbi.

Igandid pole mitte religioon ja usk, vaid ekslikud arusaamad, et need hingelised nähtused kisuvad kedagi eemale elust ja teevad temast haletsusväärse monstrumi. Otsingutele, mis järgnevad küsimusele «Kes olen Mina?», ei saa kunagi kriipsu alla tõmmata.

See on küsimus, millele inimesed kuni elu lõpuni vastust otsivad. Usklikuks ei saa õppida.

Ent keegi ei saa garanteerida ka seda, et ta «teel Damaskusesse» silmili maha ei lange ja uuesti jalgadele tõustes ennast uue inimesena tunneb. Leppigem sellega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2