EELK ridades kobrutav sisetüli on väljunud teoloogide tavapärase akadeemilise vaidluse raamidest. Kirikulehe veergudel süüdistavad auväärt vaimulikud üksteist küll autoritaarsuses, katoliikluses kui ka muidu pahatahtlikkuses. Kõlavad hoiatused kirikulõhe eest, ja seda kõige väärikamate ja tunnustatumate kirikuõpetajate suust.
Üsnagi suletud organisatsioonina (seegi on üks etteheidetest, mida võitlevad leerid üksteise pihta pilluvad) on kõrvalseisjal raske olla kohtumõistjaks kirikumeeste ja
-naiste tülis. Nagu elus tihti juhtub, näib korraga õigus olevat mõlemal poolel: nii intellektuaalsust ja sõna jõudu rõhutavatel «luterlastel» kui ka mängulisust ning elamuslikkust kirikusse tuua ihkavatel «katoliiklastel».
Andku jumal EELK-le tarkust leida parim kompromiss ja rahurada. Ent aidaku ta seejuures kirikul püsida demokraatliku rahvakirikuna. Vaimulike demokraatlikult sündinud otsuse mahasurumine või katsed sellest kõverteid pidi mööda hiilida oleks halvaks eeskujuks kogu Eesti ühiskonnale.
