Üle-eelmiste riigikoguvalimiste eel Reformierakonna valimisloosungist alguse saanud vanemapalga seaduse esimese viisaastaku kontosse jääb enam kui 75 000 lapse sünd ja umbes viie miljardi krooni tasumine nende vanematele. Kas riik on teinud head või halba «äri», küsib tänane AK. Kas vanemapalk on end õigustanud ja ära tasunud? Fakt on see, et kõige järsem sündimuse suurenemine okupatsioonijärgses Eestis leidis aset just aastal 2004, kui hakkas kehtima vanemapalk. Siis sündis 931 last rohkem kui aasta varem.Sealt edasi on sündimus erinevalt 1990. aastate pikast vähenemisest ja sellele järgnenud mitmeaastasest paigaltammumisest hakanud jõudsalt suurenema. Kui aastal 2003, enne vanemapalka, sündis 12 931 last, siis tänavu sünnib tõenäoliselt juba tublisti üle 16 000 lapse. Järjepidevalt on kasvanud ka sündimuskordaja, rahva taastootmisvõime üks tähtsamaid näitajaid. Kas kõik need lapsed oleksid sündinud ka vanemapalga seaduseta? Selle üle võib ilmselt jäädagi vaidlema, sest pole olemas andmeid, mis lubaksid sellele küsimusele selgelt ei või jaa vastata. Statistika näitab siiski, et alates 2004. aastast on sünnitajate seas võrdlemisi järsult suurenenud kõrgemapalgaliste ja kõrgharidusega naiste osakaal. Kui näiteks aastal 2002 oli esimese lapse sünnitanud 2534-aastaste naiste sissetulek 1,3 korda kõrgem samas vanuses mittesünnitanud naiste sissetulekust, siis kolm aastat hiljem oli see erinevus kasvanud juba 1,7-kordseks. See on üks selgemaid tõendeid vanemapalga mõjust, sest lapsega koju jäämine ja palgast loobumine lööb valusamini just suurema palgaga naiste rahakoti pihta. Ent ka 16 000 sündi aastas ja 1,55 last iga naise kohta on selgelt vähe rahva püsimajäämiseks. Need näitajad peaksid suurenema veel vähemalt rohkem kui veerandi võrra, kui tahame rahvana edasi kesta. Paraku on valitsus jäänud vanemapalga kehtestamise järel loorberitele puhkama. Mitmeid peretoetusi on küll natuke suurendatud ja vanemapalga maksmise tähtaega mõne kuu võrra pikendatud, kuid ühegi põhimõtteliselt ja sisuliselt uue võimaluse üle sündimust suurendada pole isegi avalikku arutelu algatatud. Kõige hullem on aga see, et Eesti kõige suurem ja raskemini lahendatav probleem on taandunud nii valitsuse töölaual kui ka avalikkuse silmis majanduskasvu, kinnisvarahindade ja muude maiste murede varju. Lapsed aga, teadagi, vajavad püsivat hoolt ja tähelepanu, muidu neid lihtsalt ei sünni. |
