Oli see eelmiste riigikoguvalimiste aegne debatt maksupoliitika üle, mis ta oli. Aga vähemalt pidid erakonnad mõnevõrra pingutama, et tulevikku vaadata ja oma poliitilistest võistlejatest paremaid argumente leida.

Järjekordse pettumuse valmistas ETV vahendatud Venemaa-teemaline vestlusring, mille teema ju igati aktuaalne – viimastel nädalatel võimendunud idanaabri propagandasurve. Jah, Eestis räägitakse aeg-ajalt ikka veel ilusat juttu ühtsest rindest välispoliitikas, mida ei tohiks määrida sisepoliitilised tõmblused.

Ent igal tõsiseltvõetaval erakonnal peaks ju olema oma seisukohad. Kas või selleks, et näidata, kuidas selle ühisrindeni jõuda.

Ma ei tahaks uskuda, et «Foorumi» saatejuht Aarne Rannamäe valis seltskonna. Küllap pakkusid oma nii-öelda Vene-eksperdid välja erakonnad. Seal nad olid: Urmas Reinsalu, Igor Gräzin, Ain Seppik ja Liina Tõnisson. Võib-olla oleks liiga julm öelda, et ligi tunni aja jooksul otsesaates välja öeldud mõtete hulk oli null. Aga midagi lähedast kahjuks küll.

Rannamäe pingutustest hoolimata ei õnnestunud teada saada, kas meie poliitilisel eliidil on mingigi seisukoht Venemaa-küsimustes või mitte. Poliitikud ei saanud hakkama isegi pronkssõduri tõttu kujunenud olukorra kirjeldamisega, analüüsist rääkimata. Mõnevõrra eristus ehk Liina Tõnisson, kes vähemalt tunnistas, et oleme ise teinud vigu. Ja sedagi, et tipp-poliitikud on selle eest vastutavad.

Jutt jooksis labast, ammuilma teada vastastikuse ärapanemise rada. Reinsalu võttis järjekindlalt üles Keskerakonna ja Ühtse Venemaa teema, Seppik keeldus sellest rääkimast. Liiva jooksis arutelu, kas valitsuses on Keskerakonnal ja Reformierakonnal ka mingi ühtne välispoliitiline liin. Mis puutub Gräzini mõtteavaldustesse, siis kohati tundus, et isegi saatejuhil oli neid raske jälgida.

Rannamäe ohkega sõnastatud lõpumõte, et saaks need valimised juba kord mööda, oli parim kokkuvõttev hinnang saatele. Tõesti, kas rohkem kui kuu aega veel?