«Jõuluks koju!» – kes ei teaks või poleks kuulnud seda soovi või koguni unistust, mis saadab paljusid teelolijaid. Sest just jõulude aegu saab kodu sellesama pühaliku mõõtme, mis jõuluevangeeliumis kuulub ühele sõimele Petlemma linnas ja ühele lapsele, kellest saab hiljem lunastuse ja lootuse sümbol. Jõulud on ajast aega olnud perepühad, kõige lähedasema inimesteringi pühad, seda juba enne kristlustki, mis on vääristanud need taassünni- ja valguse võidu sõnumiga. Eesti rahvakalendriski on need kõige suuremad pühad, mille uskumuste ja kombestiku taustaks on päikesekalendri aastalõpp. Jõulude ajal oli ka lihtsam pere ja lähisugulasi kokku saada, sest talutööd olid talve tulekuga koondunud tuppa või piirdunud õuehoonetes askeldamisega. Toomapäevast alates hakkas kehtima hoopiski tööde keeld ja pere pühendus pühade ettevalmistusele.Kõik see ammune rütm on kestnud üle aegade tänasesse päeva. Ainult et iga aeg on jätnud sellele oma jälje. Tänasele vanemale põlvele meenuvad kindlasti sõjaaegsed jõulud, kus kodusoojus oli kaugeks unelmaks. Seda aega sümboliseerivad võimsaimalt Marie Underi värsiread luuletusest «Jõulutervitus 1941»: «Astun vaikselt jõululumist rada / üle kannatanud kodumaa. / Igal lävel tahaks kummardada: / ükski maja pole leinata.» Ent eesti rahvas jäi kestma. Sõjajärgsetel karmidel kümnenditel olid just pere- ja sugulassidemed selleks nähtamatuks juurestikuks, mille kaudu hoiti elavana rahvuslikku mälu ja lootust. 1980ndate lõpus plahvatasid senised vaiksed, enamasti põrandaalused perepühad aga kogu ühiskonna ühtehoidmise hardushetkeks. Keskmine põlv – see, kelle õlul iseseisvus taastati – mäletab paisumiseni lõhki kirikuid jõuluõhtul ja esimesel pühal 1988–1990. Jõulud olid osa rahvuslikust taasärkamisest. Nüüd on pea kakskümmend aastat vabadest jõuludest. Eesti ühiskonna kui ühe miljonilise pere pühad on taandunud taas koduseinte vahele. Näib, nagu oleks asetunud kõik oma kohale tagasi. Teisalt vajutab tarbimisbuum ja ebakindlus homse ees oma varju jõulunädalale ja aastavahetusele. «Jõuluks koju!» mõjub täna kojujõudmise soovi kõrval ka kutsena otsida üles oma pere, lähedaste, veel meie keskel viibivate ja juba lahkunud kaaskondlaste mälestused, meie kõigi ühine vaimne pärand. Sest enim, mida vajame täna, siin ja praegu, on meie ühine väärtuste telgjoon. Saagu sellest meie jõuluime! |
