| |
|
 |
Metsatöll, esiplaanil torupilliga Varulven.
Foto: Erakogu |
|
Laulu kaja läbi aja
(2)
23.12.2005 00:01
Margus Haav
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Viljandi Folgist Metsatöllini: etno tõmbab praegu masse. Rahvamuusika meeletust buumist Eestis kirjutab muusikakriitik Margus Haav Viljandimaalt.
Ep ole inimene ilma muusikata kunagi läbi saanud. Laulus võib sees olla hoopis midagi enamat kui pelgalt viis, rütm ja sõnad. Mitmed kodumaised kollektiivid on seda viimasel ajal ehk terake ebatraditsiooniliste vahenditega väga efektiivselt meelde tuletamas. Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õppetooli juhataja ning vägagi rahvusliku ansambli Oort üks ninamehi Aleksander Sünter on veendunud, et muusikaline eneseväljendus on osa inimese maailmatajust ja veel täiesti lahutamatu osa. «On öeldud, et lauldud palve on topeltpalve,» mõtiskleb Sünter ja seletab, et muusikas võib olla midagi, mis teeb ta tavalisest verbaalsest eneseväljendusest hoopis erinevaks. Vajadus sellise suhtluskeele järele on aga aja jooksul siiski muutunud. Pärast pärisorjuse kaotamist arenesid inimeste liikumisvõimalused ja suhtlusring ning ka erinevate inimeste kokkupuudete vajadus muutus teistsuguseks. Osa maailmatajust «Kui varem olid olnud isekeskis enda ja perega, siis järsku tekkis vajadus suhelda erinevate inimestega,» kinnitab Sünter ning lisab, et uuem rahvalaul ongi sotsiaalsema iseloomuga. «Laul oli oluline element iseenda maailmataju kujundamiseks või selles maailmas olemise mõnu leidmiseks.» Eks loodusel olnud ennemuiste tunduvalt olulisem osa ning vanema rahvalaulu perioodil oli inimestel oskus ja eluline vajadus loodusega suhtlemiseks tunduvalt suurem. Vajadus on ka tänapäeval, aga seda me pahatihti suurt ei väärtusta. «Üha enam oleme jõudnud sinna, kus meile tundub, et ohjame ümbritsevat informatsiooni, aga kui adekvaatne see info on, see on iseküsimus,» arvab Sünter. «Vanem rahvalaul sisaldaski seda informatsiooni, mida oli vaja põlvest põlve edasi anda, kuidas selles maailmas ellu jääda ning pealegi sellises organismi nii vaimselt kui ka füüsiliselt tasakaalustavas vormis.» Raud-Ants on üks võimsamatest ja värskematest tuultest eesti regi-metal’i maailmas. Harvanähtavalt võimsate kontsertidega kuulsust kogunud printsipiaalne Raud-Ants on oma muusikaliselt olemuselt üks nendest, kes on otseühenduses nii mineviku kui ka olevikuga ning kes suudab kõike seda väga veenvalt edasi anda. «Kui vähegi järele mõelda, ja ennast nii-öelda igapäevajahust lahti kruttida, siis on lausa hämmastav, kui palju võimsat lihtsates asjades sees on,» räägib rahvaluuleteadlasest Raud-Antsu kidramees Madis Arukask veendunult ning rõhutab, et see on kättesaadav tegelikult meile kõigile, kes me oleme selle kultuuri järglased ja selles ka praegu elame. «Kui oled võimeline mõistma seda, mis on maailmas ainulaadne ja sinu esiisade kultuurist pärit, siis kõik muu kahvatub selle kõrval.» Raud-Ants. Oort. Muidugi Metsatöll. Need on mõned nimed nendest heavy-regi kollektiividest, kes on vaimult rahvuslikud ja vormilt hullupööra jõulised. Mõned peavad neid vaata et liigagi radikaalseteks. Mõned jällegi on veendunud, et eesti rahvalaulu kui sellist on viimastel aegadel lastudki sootuks vales valguses paista. Sellises tasases ja arglikus. Pole harv seegi seisukoht, et rahvalaulu peetakse rohkem selliseks väetiks ja jõuetuks eidekeste lõngaketramissoigumiseks. Eks arvamused muidugi sõltu ka keskkonnast, kus parasjagu ringi liigutakse. Lauri Varulven Õunapuu, Metsatölli kitarri- ja kandlemees muidugi lükkab selle väärarusaama kohe kolinal ümber. «Minu sõprade seltsis sellist arvamust naljalt ei kohta,» kinnitab ta tuliselt. «Pigem peetakse rahvalaulu tugevaks ja jõuliseks eneseväljendusvahendiks ning omamoodi olemisvõimaluseks. Seda viimast eriti noorte täisjõus mehepoegade ja nägusate neidiste seas!» Tõepoolest, nimetagem ikka asju õigete nimedega. «Arvan, et kui mõnikord on kohata rahvakultuuri segiajamist lavalise väljendusega, mida ebasiirastel sovetiaegadel, nägu naerul ja huuled pumatiga punaseks võõbatud, viljeleti ning hoogsalt ja robustselt töödeldi – et meie rahvakultuur ikka mahuks oma-aja valitsuse tekitatud raamidesse, siis on see üsna pea välja suremas. Rahvalaul pole kunagi jõuetu eidekeste soigumine olnud, rahvas ei koosne ju jõuetuist eidekesist!?» Uus hingamine Igatahes on karuosa Eesti rahvalaulust ju jõudnud tänapäevani just tänu nendele ketravatele eidekestele! Varulven soovitab soojalt kiigata tänapäeva noorte folklooriga tegelevate ansamblite maailmavaatest ja arvamusist kõneleva I. Rüütli ja E. Tiidu uurimust «Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks». «Suur osa rahvalaulust või rahvalikust on tänapäeval oma kontekstist välja rebitud ja teda etendatakse mingi show või programmi osana,» nendib Madis Arukask siiski. «See, et tal pole enam sidet oma elusa miljööga, teebki ta lahjemaks ja arusaamatumaks. Ja eks see müüt on ka täiesti jämedalt olemas, et eesti rahvas ja tema rahvaluule on väga vaikne ja patsifistlik, sõbralik, korralik ja korrektne. Ju siis sellest tulenevalt on kõik see ka poliitiliselt õigeks kuulutatud ja igasugused muud tõlgendused on väga võeristust tekitavad.» Madis on oma doktoritöös, mis põhiosas on seotud setu rahvalaulude tekstuaalse poolega, pööranud tähelepanu ka kontekstiprobleemidele, et kuidas need rahvalaulud moderniseeruvas maailmas õieti muutuma hakkasid. Madis on seda meelt, et asjad tuleb elama panna.
> Loe edasi
|
