Ehkki teksakanga ja -pükste juured ulatuvad Euroopasse, algas tänaste teksapükste lugu 19. sajandi keskel siiski Ameerikas, peaosaliseks Saksamaalt Baierist New Yorki emigreerunud Loeb Strauss.
Kõigepealt töötas too noormees ettevõttes, mis kauples ka kanga ja rõivastega.
Varsti sai ta Ameerika kodakondsuse, võttis eesnimeks Levi ja kolis San Franciscosse – Californiasse, mis kihas toona kullakaevajatest, tulutoovatest klientidest. Levi Strauss jätkaski edukalt rõivaäri, kuni temaga võttis ühendust rätsep Jacob Davis, kes oli leiutanud viisi, kuidas rõivastel rebenemisohtlikke kohti metallneetidega tugevamaks muuta, kuid tal polnud patendi muretsemiseks raha...
Kaks meest lõid käed, saadi patent ja otsustatigi hakata needitud tööpükse tootma. Kui algul valmistati nn taljetunkesid, siis 19. sajandi lõpuks valmistas Levi Strauss & Co juba mitme tegumoega pükse, kõigi taskuile tikitud nn kotkatiivad. Enamik neist värviti indigosiniseks, et määrdumine välja ei paistaks. Kandjaiks olid põhiliselt kullakaevajad, farmerid, raudteetöölised. Levi’s 501 on aga vanim ja enim müüdud teksamudel maailmas, mille võib ära tunda punase sildikese järgi tagataskul ja ka nööpidega kinnistest.
Möödunud sajandi alguseks tekkisid Levi’se kõrvale ka Lee ja Wrangler.
Muusse ellu hakkasid tööpüksid tasahilju imbuma 30ndail – esialgu küll puhkuserõivana –, kui Hollywoodis võeti üles hulk kauboifilme, kus piltilusad Metsiku Lääne meeskangelased neid kandsid ja rahvas pükste vastu huvi äratasid.
Tõeline teksabuum algas aga 50ndail, mil teismelised hakkasid oma vanemate väikekodanlike ideaalide vastu mässama. Tööpüksid sobisid protestivaimu edasiandmiseks ju igati hästi.
Aga teksased vaatasid vastu ka filmilinalt, noorte iidolite James Deani ja Marlon Brando jalast, andes noorsoole innustavat eeskuju. 50ndail tõmbas teksad jalga seksikas filmitäht Marilyn Monroe, kutsudes oma liibuvate pükstega ka naissugu selliseid kandma. Siis tuli rock’n’roll ja Elvis Presley, mis kõik ainult süvendas teksausku, ja moepükse hakati tootma ka Euroopas.
Oma odavuse, ihusõbralikkuse ja mugavusega meeldisid teksased 70ndate hipidelegi. Lillelapsed ehtisid teksaseid kõikvõimalike litrikeste, tikandite, aplikatsioonidega. Igaüks võis oma näputööga teksaseid kaunistada, nii nagu hing ihkas, lisaks soosis hipimeelsus vanadest teksastest seelikute, mütside, kottide või jakkide ümbertegemist. Ja sellegi idee noppisid suured vabrikud varsti üles.
Et olla «igavesti noor» – ja teksade imago seondus just noorusega –, hakkasid neid kandma ka vanemad inimesed. Nüüd on mugavuse poolest asendamatud teksased nii mudilaste kui ka vanaemade-vanaisade jalas.
Ehkki mood uperpallitab küll teksaste värvi ja lõikega, on kõigi töödeldud-kulutatud-augustatud teksaste kõrval siiani oma koht indigosinistel sirge lõikega teksapükstel, mis aegamisi pesemise ja kandmisega heledamaks ning õhemaks kuluvad.
Teksanõu jagab moekunstnik ja stilist Anu Lensment: Teksaklassika Universaalne teksaklassika, mis paljude maitsele ja ka igas olukorras sobib, kujutab endast midagi üsna «keskmist». Keskmiselt kõrge värvliga, parajalt laia säärega ja sirge lõikega. Selliseid on paljudel klassikalistel teksamärkidel – Levi’s, Mustang, Tommy Hilfiger, Calvin Klein, Armani, Boss jt. Klassika pole kunagi väga moodne, kuid seda saab alati soovi korral vastavate lisanditega moodsaks kanda. Trendimärgid Kõige trendikamat disaini pakuvad meil saadaolevatest teksamärkidest Diesel, Miss Sixty, Calvin Klein Jeans, Pepe Jeans, Replay, Guess Jeans, Moschino Jeans jt, kuid kindlasti on tugevad trendikad liinid ka paljudel klassikat pakkuvatel disainerbrändidel. Meestele mõeldud märkidest on esirinnas Diesel, Calvin Klein Jeans ja Energie. Probleemsele figuurile Isikliku stilistikogemuse põhjal võin öelda, et väga poppide märkide trendikamad lõiked sobivad pigem probleemitutele figuuridele. Kui naisel just modellikeha pole ning probleemiks näiteks lai puus ja peen piht, siis häid variante on Mustangi, Tommy Hilfigeri, Lee Cooperi ja Levi`se mudelite valikus. Viimane trend Endiselt popid on hirmkitsa sääre ja üldse võimalikult napi joonega teksased. Kuid samal ajal pakuvad trendi loovad brändid juba ka kõrgemale viidud vööjoone või ka veidi laiema säärega pükse. Tegelikult ei saagi öelda, et oleks ainult üks ja kindel moemudel. Pilt on materjalide töötluse, kaunistusvõtete, kulutuste ja lõigete poolest päris kirju. Paistab, et sel hooajal on teksadisainerid eriti hoogsalt tegelenud tikandite kujundamise ning neetide ja muude kaunistuste leiutamisega. Eelmiste hooaegade põhiteema, efektsed kulutused-kortsutused-augud ja määrimine on jäänud tagaplaanile. Samuti tundub, et klassikaline tumedam sinine on jälle kõige popim teksatoon. Meeste teksamood on samuti mitmekesine. Kui seni oldi harjutud kandma mõõdukalt laiu mugavaid mudeleid, siis popimad poisid võiksid märgata ka päris kitsaid variante. Samal ajal on jätkuvalt jõuline vaid ekstralaiu rõivaid aktsepteeriv hiphop-liin. Abiks teksaste valimisel Teksaseid ostes ei pruugiks kunagi n-ö igaks juhuks pisut suuremat numbrit võtta, sest kandes need venivad pisut ja parem, kui püksid on proovikabiinis kenasti trimmis. Enamasti on teksakangas tänapäeval ka varem pestud-töödeldud, nii et kokku tõmbuda need ei tohiks. Samas tuleks olla tähelepanelik pükste pikkuse osas: see, mis tossudega proovides tundub paras, võib kontsasaabastega jätta mulje, et jalas on kukepüksid. Pikkusesse teksased tavaliselt ei veni, pigem muutuvad kandes keha liikumisest tingitud voltide tõttu pisut lühemaks. Kui on soov teksaseid kanda rohkem kui paar kuud, tuleks jälgida, et need poleks liiga õhukesed ega rabedaks töödeldud-kulutatud. On juhtumeid, kus paar tuhat krooni maksnud säärevarjud on lühikese ajaga auklikuks kulunud. Laia puusa ja tugeva reie korral mõjub mõõdukalt sirge säärelõige tunduvalt paremini, st figuuri tasakaalustavamalt kui alt kitsenevad mudelid. Mina stretškangast ei eelista, sest see võib ootamatult käituda, liigselt venida jm. Klassikaline elastaanivaba puuvillane on parim teksakangas. Kas odavamad või kallimad? Hind ei pruugi alati kvaliteeti tagada, vahe ongi tihti vaid märgis. Märk maksab ning trenderajavate brändide puhul hinnatakse novaatorlikkust, uusi ideid ja ollakse nõus selle eest rohkem raha välja andma. Mõne aja pärast hakkavad odavamad massimärgid neid kopeerima ning sunnivad taas uusi trende leiutama. Samas on traditsioonidega teksamärkidel enamasti parem materjal ja lõige. Nende peale võib mõneski mõttes rohkem kindel olla. 50 paari teksaseid Vanilla Ninja liikmel Piret Järvisel on teksaseid umbkaudu 50 paari. Miks nii palju, sel otsest põhjust õieti polegi. Lihtsalt on aja jooksul kogunenud. «Teadlikult, kogumise eesmärgil pole ma teksapükse küll soetanud. Aastate jooksul on neid ostetud, olen ka siit-sealt saanud,» räägib ta. Need, mida ta praegu kannab, on tekkinud viimase nelja-viie aastaga. Kuid samas pole ka ime, et tal neid nii palju on: Piret Järvis kannab teksaseid iga päev – need on lihtsalt nii mugavad, põhjendab ta. Ning hing ihkab ju vaheldust. Mistõttu teksapaarid muutuvad-vahelduvad Piret Järvise jalas ka moega. Teksaste juures peab ta kõige olulisemaks istuvust ja mugavust. Oma praegusteks lemmikmärkideks nimetab ta Fornarinat ja Nolitat, lõikest eelistab ta aga sirgemat ja kitsamat joont nagu trendile kohane. |
kõik galeriid
