Piret Loone on üks neid väheseid eestlasi, kelle tööst sõltub otseselt miljonite dollarite liikumine. Ta töötab äriõiguse advokaadina maailma majanduse pealinnas New Yorgis, olles kohtusaalis kaitsnud ka Eesti kliente, näiteks investeerimisfirmat LHV.

Kohtume Piretiga New Yorgi kesklinnas, ühes mitmevärvilises healõhnalises lounge’is. Piret räägib tõelise newyorklase kombel: ülikiirelt, enesekindlalt ja mahlaselt. Hiljuti sai tal täis 15 aastat Ameerikas.

Samal teemal: Eestlased Valges Majas Rando Allikmets: suurte vastuste leidmise lävel

(Naerab.) Seelikud ei ole nii lühikesed. Aga jah, töötan oma toredas kontoris ja vahel käin kohtus kliente esindamas. Kuid minu kliendid pole inimesed, vaid suurkorporatsioonid.

Räägid sellest ehk pisut täpsemalt.

Investeerimispankadel ja suurkorporatsioonidel on sageli probleeme aktsiatega; väidetakse, et nende hindadega on manipuleeritud või pole järgitud kõiki aktsiaturu reegleid.

Pensionifondid on andnud kohtusse maaklerifirmasid, kes on tahtnud oma töö eest liiga suurt protsenti. Firmade ülevõtmistel tekivad vahel probleemid, mida tuleb lahendada kohtus... Väga tehnilised küsimused. Ma ei tegele selliste põnevate teemadega nagu Ally McBeal.

Samas olen küll oma esimesest praktiseerimisaastast peale teinud palju heategevust. Kui tunnen, et inimesed pole saanud kohtus sellist esindatust, nagu nad oleks pidanud saama.

Kuidas sa üldse siia Ameerika ree peale said?

(Naerab.) Aasta siis oli 1991. Käisin Tartu 2. keskkoolis ja saime vahetusprogrammi raames grupiga Ameerikasse. Kuu aega Chicago lähedal ja Washington DCs.

Vaatasin ringi ja otsustasin: tore maa, tuleb siia õppima tulla! Ameeriklased olid nii külalislahked, värsked, neil polnud eestlaste komplekse. Tegin oma testid ja avaldused ära ja saingi sisse – ühte väikesesse erakolledžisse Pennsylvanias.

Kas sel ajal oli Ameerikasse tulekuks stippe lihtsam saada kui praegu?

Lihtne kindlasti ei olnud. Aga mul oli see pluss, et seal kolledžis polnud õppinud kedagi Nõukogude Liidust ja nad tahtsid eri inimesi. Seepärast olidki võib-olla nõus vaatama mu materjale kaks korda.

Praegu saavad inimesed tulla siia ka siis, kui peavad ise paar tuhat dollarit maksma, Eesti on ju nüüd palju rikkam. Aga tookord tõesti ei olnud mingit raha, sul oli kas täisstipendium või mitte midagi.

Mida sa oma esimeses kolledžis õppisid?

Majandust ja politoloogiat. Sealt läksin edasi õppima New Yorki Columbia ülikooli politoloogiat ja sealt Bostonisse Harvard Law Schooli .

Kas Harvardis lolle ja ludrisid ka leidub?

Mõni ikka vahel on, aga vähe. Ja rahaga sinna kohta osta ei saa, absoluutselt mitte! Aitab muidugi see, kui su vanematel on raha ja nad võimaldavad sul väiksest peale ennast harida.

Kas sa Columbiasse ja Harvardi said ka stippidega?

Columbiasse küll. Harvard Law Schoolis aga ei anta täisstipendiume. Idee on, et teenid pärast nii palju, et suudad õppelaenu ära maksta... Mul oli pool õppelaenu ja pool stipendiumi. Ja just kaks nädalat tagasi oli mul väga pidulik sündmus: maksin ära oma viimase õppelaenu, viimane suur tšekk sai välja kirjutatud (plaksutab käsi), olen täiesti vaba!

Miks otsustasid pärast Harvardi ülikooli Bostonis New Yorki naasta?

Mõtlesin, et advokaadina tahaks olla maailma keskel. Siin liiguvad kõige huvitavamad juhtumid, kõige suuremad rahad ja kõige suuremad probleemid. New Yorgist saad alati kusagile mujale minna, kusagilt mujalt New Yorki tulla on palju raskem. Ja kui oled siin mõnda aega töötanud, jääd alatiseks New Yorgi advokaadiks – sa tead, kuidas asjad siin, maailma südames, käivad.

Elad sa New Yorgis linnas sees?

Jah, mulle ei meeldi auto-ja-eeslinn elustiil. Praegu istun tööle sõites metroos 20 minutit, loen raamatut, mõtlen oma asjadele, saan veidi kõndida. Mulle meeldib olla metroos koos inimestega, kes ei ole sellised nagu mina. Olla kuidagi eluga kokkupuutes.

Vihkan igasuguseid aiataguseid gated communities’i, kus kõik on ühesugused: naistel ühtmoodi blondid juuksed ja ühesugused pärlid kaelas, meestel ühesugused lipsud ees ja kõik teenivad kenasti ühesuguseid kuuekohalisi aastapalkasid. Näen iga päev selliseid inimesi tööl, ma tahan midagi muud ka näha!

Kas su arusaam New Yorgist on aastate jooksul muutunud?

New Yorgis on raske elada, kui sa oled tudeng ja sul pole palju raha, sest siin on nii palju inimesi, kel on palju raha; ja siin on nii palju asju, mis on tehtud inimestele, kel on palju raha.

Ma olen suur gurmaan, restoranide nautija. Vanasti tudengina sõin pakisuppi ja makarone. Näiteks seesama lounge, kus praegu istume – kõndisin sellistest mööda, nina päris vastu klaasi ei surunud, aga sammu aeglustasin küll ja mõtlesin, et küll oleks tore seal sees istuda.

Nostalgiat ei ole tudengiaja suhtes?

Ei! Mul ei ole pakisupi ja prussakate suhtes mitte mingisugust nostalgiat! Mõlemat tuli kogeda ohtralt, kui ma Columbia ülikooli tudeng olin. Samas, intellektuaalne keskkond oli väga tore. Ja ma tundsin siis ja tunnen ka nüüd, et New Yorgis elada – see on privileeg.

Kui palju oled Ameerikas teinud muud, mitte advokaaditööd?

Tudengina teenisin lisaraha, olin teaching assistant, õpetasin ameeriklastele, kuidas kirjutada inglise keeles. (Itsitab.)

Kuidas sa oma inglise keele nii puhtalt ameerikalikuks oled saanud?

Ma tulin siia, kui olin 18... keelemuskel oli võib-olla paindlikum. Noorel inimesel on lihtsam keelde sisse sulada.

Kui advokaadiks sain, siis võtsin selle ratsionaalselt ette: rääkimine on suur osa minu tööst ja ma pean rääkima nii head inglise keelt kui võimalik. Mul on võib-olla õrnväike aktsent, see võib mõjuda isegi šarmantselt, aga mul ei saaks olla tugevat aktsenti, sest siis küsiks klient kohe: kuidas saab see inimene mind kohtus esindada, kui ta ei suuda rääkida?

Aga kurb on see, et tunnen vahel, nagu oleks mu eesti keel kannatanud. Mingis mõttes räägin seda samal tasemel, nagu see mul 18-aastaselt oli. Kogu oma kõrghariduse olen siin saanud ja kogu mu töine sõnavara on inglise keeles. Mul on õnnestunud viimasel ajal New Yorgis küll ka Eesti kliente esindada ja nii olen pidanud juurde õppima erialasõnu eesti keeles, see on olnud päris raske.

Advokaat teab, kui oluline on esinduslikkus ja enesekindlus!

Mingis mõttes on see ettevalmistuse asi. Sul peab muidugi olema mingi loodusest saadud andekus, aga advokaadina inimeste veenmine, see on kodutöö küsimus. Enne esimest argumenti, mille pidin kohtus esitama, rääkisin seda umbes sada korda peeglisse. Ja võitsin.

Kui palju loeb su töös isiklik karisma ja emotsionaalsed argumendid?

See loeb, kui sul on vandemeeste kohus. Minul on kuue aasta jooksul olnud kõik kaasused ainult kohtunikuga. Spetsiifilistes finantsprobleemidest ei saa vandemeeste kohus sageli lihtsalt aru. Isegi mõni kohtunik saab vaevu-vaevu.

Aga seda enam pead sa siis seda ühte inimest mõjutama.

Eks kohtunikud ole oma elu jooksul näinud igasuguseid advokaate ja nende trikke. Kohtuniku ees loeb see, kui oskad oma suu lahti teha ja esitada loogilisi argumente. Ütleme nii: see peab sul tulema peast, mitte südamest.

Vandemeeste kohtu ees on hoopis teine lugu, seal mängivad emotsioonid.

Miks sa spetsialiseerusid äriõiguse peale? Miks mitte Ally McBeali tüüpi põnev maailm...

Ma olen alati olnud loogilise mõtlemisega inimene, kellele meeldib matemaatika. Ma ei taha tegelda tööl liiga palju emotsionaalsete probleemidega.

Pealegi, oleme ausad, kui esindad klienti, ükskõik, on see mcbealilik seksuaalse ahistamise juhtum või suurkorporatsiooni 50 miljonit, on see nagunii päris emotsionaalne. Ütled inimesele, et teed oma parima, aga alati ei lähe kõik hästi.

Ma üritan endale sisendada, et see on vaid raha, mitte inimelud. Aga ikkagi on õhtuid ja öid, kui ma mõtlen nende probleemide peale ega saa magada. Sa ju hoolid oma kliendist! Tema on tulnud sinu juurde oma suure murega.

Räägiks veidi su eestlastest klientidest...

Ei saa. Kui klient pole mulle andnud nõusolekut, ei saa ma millestki rääkida, ka anonüümselt mitte. Üldiselt: olen esindanud Eesti firmasid, kel on olnud Ameerikas mõni äriprobleem. Mul on hea meel, et saan eestlasi esindada, see hoiab sidet kodumaaga.

Oled sa mõelnud Eestisse tagasi kolimisele?

Aga mida ma seal teeks? Õigussüsteem on teine, nüüd olen juba liiga laisk, et täiesti uus õigussüsteem endale selgeks teha.

Aga Eesti on väga tore koht! Mulle on see emotsionaalselt väga tähtis, käin igal aastal korra või kaks kodus, loodan, et minu lapsed räägivad kunagi eesti keelt... Kindlasti virisevad veidi, et miks nad seda imelikku keelt peavad õppima, aga (plaksab käega vastu lauda) nad õpivad selle ära.

Kolisid 15 aastat tagasi Eestist ära. Kuidas sa meie muutusi tajud?

Kui lõpetasin 1995. aastal ülikooli bakalaureusena, siis tulin terveks suveks Eestisse. Keset suve tekkis tohutu kultuurišokk, olin täiesti depressioonis ja tahtsin Ameerikasse tagasi.

Mul oli tunne, et keegi ei saa aru, millest ma räägin, polnud ühist lainepikkust: rääkisin poliitikast, maailmast, teistest inimestest, rassidest... ja see üldse ei haakunud.

Aga see on muutunud, nüüd mul enam ei ole sellist tunnet. Viimase kümne aastaga on Eesti palju üleilmastunum, inimesed on rohkem ringi liikunud, mõttemaailm on laienenud. Viimasel ajal on Tallinn ka nagu väike New York, seal on väga head restoranid ja mõnus olla.

Mida sa oma kodulinnast Tartust arvad?

Võib-olla seepärast, et ma olin ära minnes veel laps, aga... Tartu tundus toona palju suurem ja tähtsam linn kui nüüd. Enamik mu ekstartlastest sõpru ja klassikaaslasi elab Tallinnas. Nüüd tundub mulle, et Eesti on «Suur-Tallinn pluss teised, väiksed kohad». See muutus on toimunud viimase kümne aasta jooksul.

Palju sa aastas puhata saad ja mis sa siis teed?

Mul on aastas neli nädalat puhkust, sellest poolteist veedan tavaliselt Eestis. Mu elukaaslane on San Francisco kandist, seal oleme mõned päevad või nädala. Ja lisaks mingi kolmas koht – et olen suur ranna-armastaja, siis Kariibi mere saared.

Millega su elukaaslane tegeleb?

(Hääl pakatab uhkusest.) Robert just kaitses Harvardis doktorikraadi, majanduspoliitika alal. Praegu õpetab ta Harvardis, juhendab tudengeid, sõidab New Yorgi ja Bostoni vahet. Loodetavasti saab ta järgmisel aastal professori koha, loodan, et New Yorki, mulle mu firma väga meeldib ja tahaks siia pidama jääda.

Piret Loone – on neil lihtne seda nime öelda?

Piret on täitsa okei, öeldakse, et see on maailma ilusaim nimi, nagu piruett, väga naiselik. Mul on tuttavaid ameeriklasi, kes ütlevad, et tahaks selle oma tütrele panna.

Loonega... ei ole nii lihtne... Nad ütlevad luun või luuni, mis on mõlemad halvad asjad. Aga ma hääldan seda alati hoolega ja nõuan, lausa käsin, et nad e ka välja hääldaks. Saavad hakkama küll, kui neid natuke treenida!

Arvamus

Oudekki Loone
Pireti õde, režissöör ja politoloogiadoktorant:

Mis on Piretis erilist, et ta on nii kaugele jõudnud?

Pühendumis- ja analüüsivõime ning mingi käegakatsutamatu tundlikkus maailma suhtes. Piret suudab alati võtta aja maha, et püstitada eesmärke, mõelda välja viis, kuidas neid eesmärke saavutada. ja näha samal ajal ka oma tegude kõikvõimalikke kõrvaltulemeid. Ta tajub korraga nii suurt pilti kui detaile.

Kuidas peegeldub Piretis New York?

Piret ongi New York. Mitmekülgne, alati olemas, alati täis tuld, alati töökas, alati nautimas kiirust... Alati õnnelik, kuigi võimeline pisaraid valama, nii hellusest kui kurbusest.

Mis sa arvad Pireti eesti keelest?

Ükskord me istusime koos Pireti ja ühe ühise tuttavaga kohvikus ning rääkisime Pireti eesti keelest. «Grammatikavigusid ma eriti ei tee,» ütles Piret. Tegelikult on see erandjuhtum – Pireti keel on suurepärane, aga ta ise on perfektsionist. Samas tema inglise- ja eestikeelne sõnavara ei kattu täielikult ning arvatavasti tunneb ta lihtsalt mingist osast oma inglise keeles olemasolevaist asjust puudust.

Karl Geercken
advokaat, firma «Alston & Bird LLP» partner:

Milline kolleeg Piret on?

Piret on hämmastavalt kaugele jõudnud oma noore ea kohta – ta juhib advokaatide rühmasid väga oluliste kaasuste kaitsmisel. Ma ütleksin, et ta on ideaalne inimene koos töötamiseks: väga vaheda analüüsi- ja sünteesivõimega, oskab siduda varasemad faktid uute olukordadega ja seda ülimalt kiiresti.

Kas see on teie meelest Pireti elu raskemaks teinud, et ta on USAs välismaalasena?

Ilmselt on ta pidanud rohkem töötama, et kõrgele jõuda. Aga mina isiklikult ei tunneta, et Piret oleks välismaalane. Tema inglise keel on filigraanne. Me küll teadsime juba enne ta tööle asumist, et ta on eestlane, see oli kirjas ta CVs. Ja ta tõi meile üle ühe Eesti kliendi.

Kuidas teile oma kolleegi nimi istub?

Oo, sellega oli meil kõigil alguses raskusi. Aga see nimi paistab välja. Kui sa korra näed sellist kummalist nime (hääldab püüdlikult) Pireet Loooonee – see jääb sulle igaveseks meelde!