Istume Rando Allikmetsa «eestlase suvila moodi» suures puumajas New Yorgi lähedal. Teadussaavutusi on raske omavahel mõõta, ent kindlasti on Allikmets üks silmapaistvamaid Eesti teaduse esindajaid ja üks tähtsamaid geeniuurijaid kogu maailmas. Kui kiiresti otsustasite 1991. aastal USAsse mineku?Hetkega! Ajal, kui pakkumine tehti, oli see mulle pea ainus võimalus jätkata teaduskarjääri... (Mõtleb.) Ma ei teagi, kui palju seda vana aega puudutada. Minu karjäär Eestis oli kinni pandud. Mis mõttes?! See oli intriig, mis oleks iga nõrgema mehe väga halba olukorda pannud. Lihtsalt öeldes: mind vallandati päevapealt Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist. Üks suuremaid probleeme Eesti teaduses on väiklus. Olin toona 29-aastane, alles oma karjääri alustanud. Lihtsalt võtta kätte ja panna kinni kõik noore teadlase arenguteed – ma isegi ei uskunud seda alguses. Aga mul vedas. Juhtusin tutvuma Eestit külastanud USA geneetikaprofessori Michael Deaniga. Nii teaduslike teemade suhtes kui isiklikus mõttes oli ideaalne klapp. 1991 maikuus tuli temalt kiri, konkreetne tööpakkumine vähiuuringute instituudist Marylandi osariigis. Ma vastasin kohe: jah... Mis tähendas seda, et alustasin asja täiesti nullist. Võtsin kaasa oma pere ja lahkusin. Ja esimesed muljed Ameerikast? Jõudsime perega kohale enne jõule aastal 1991, maandusime ajutiselt ühes tühjas korteris, kus polnud ühtegi mööblitükki ega lauanõud. Meil oli vaid kaks kohvrit oma asjadega. Hankisime kusagilt ühe voodi ja magasime kuidagi ära. Jõululaupäeval jalutasime Marylandi osariigi Fredericki-nimelise väikelinna peatänaval, mis oli absoluutselt tühi. Puhus kõle tuul. Kodus polnud isegi millegi peal istuda, rääkimata kuusepuust ja ehetest. Mõne aja pärast tõi mu esimene ülemus Mike Dean meile kastitäie asju. Seniajani meenutame seda kui «Deani esmaabikarpi»: seal olid mõned potid, pannid, taldrikud... Aga mingit muud abi ma ei saanud, esimene palk tuli ikka pärast tööd. Saabusime ju Ameerikasse ilma mingi rahata, lennupiletite ostmiseks laenasin vanematelt ja maksin hiljem tagasi. Kui ruttu tööle läksite? Järgmisel päeval. Ja laps läks jaanuaris kohe ingliskeelsesse kooli. Tallinna 7. keskkooli tase oli nii tugev, et 11-aastane tüdruk sai hakkama. Mis oli kohanemise juures kõige raskem? Ma olen kogu elu rännanud. Lahkusin kodust Moskvasse, kui olin 17. Elasin seal kümme aastat, pärast seda kolisin Eestisse ja käisin Rootsis tööl. Olen alati võtnud kohanemisi rahulikult, teine elustiil ei üllata mind. Kõige olulisem on mu oma töö ja siis hakkan tasapisi sisse elama. Milline on teie jaoks Ameerika? Ameerika on imelik maa. Olen alati öelnud, et täielik koopia Nõukogude Liidust. Ameeriklased lähevad väga kurjaks, kui ma nii ütlen. Aga minu meelest on ainus erinevus see, et majandus on paremal järjel. See on maa, kus igaüks on immigrant, keegi pole võõras, kõik on ühte sulatatud; kus on väga võimas propagandamasin, mis paneb tavalise kodaniku kiiresti paika... Mina ei tundnud end siin üldse võõrana, sest mul oli Nõukogude Liidus elamise kogemus! Kuidas naisel sisseelamine läks? See läks kiirelt pärast seda, kui ta sai tööd – see oli enneaegsete imikute vaktsiin, mis tõi nende töörühmale nii teaduslikult kui ka materiaalselt väga hea tulemuse. Hiljem töötas ta gripivaktsiini tootmise juures, praegu on aga aja maha võtnud ja aitab meie kaheaastast lapselast kasvatada. Miks uuriti vähiteemat USA sõjaväeosas? Selle koha nimi oli Fort Detrick – kunagine üks kõige salastatumaid Ameerika sõjaväebaase, kus töötati külma sõja ajal välja bakterioloogilist relva. 1969. aastal kirjutas toonane president Richard Nixon alla seadusele, mis keelustas bioloogilise relva tootmise. Osa laboriruume anti riigi kasutusse ja sinna tehti vähiuuringute instituut. Ma naersin toona, et mul on ametlikult taskus Nõukogude sõjaväeleitnandi paberid, aga võin töötada USA kõige salastatuma sõjaväeosa territooriumil! Lisaks see, et sain Moskva ülikooli lõpetades endale muu hulgas bakterioloogilise relva spetsialisti paberid! Ideaalne spioon?! Täpselt! Heitsime ülemusega sel teemal nalja. Kas New Yorki tulek oli kuidagi professor Deani reetmine? Kindlasti tegi see talle natuke pahameelt. Ma ei tahtnud sealt ära tulla. Mul olid vabad käed teemavaliku suhtes. Mul oli korralik kindel palk ja mul oli hea ülemus... Aga karjääri ei olnud. Tahtsin, et nad teeks mind sõltumatuks uurijaks NIHis. Aga nad ei teinud seda, põhjendades mingite kvootide ja muude asjadega. Ülistati mind igatepidi sõnavõttudes, aga praktiliselt midagi ei muutunud. Ma olin selleks ajaks juba leidnud ühe silmahaiguse geeni, mis tekitas laia rahvusvahelist kõlapinda. Minu vastu hakati huvi tundma paljudes kohtades. Muu hulgas tehti pakkumine New Yorgist, Columbia ülikoolist. NIHist öeldi varem, et kui sa näitad konkreetset pakkumist, siis me teeme samaväärse pakkumise. Ma panin selle neile lauale, aga nad ei matchinud seda. Ütlesin: okei, siis ma lähen ära. Nemad ütlesid: sa teed vea. Aga nüüd näevad kõik, et ma tegin absoluutselt õige valiku. Ja me oleme siiani Mike Deaniga väga head sõbrad, teeme tihedat koostööd, kõige tähtsamad artiklid oleme kirjutanud koos. Lõite Columbia ülikooli juurde täiesti üksi oma labori ja uurimisrühma – selleks peab vist olema mitte ainult hea teadlane, vaid ka hea bürokraat? Teadlane kui selline on tänapäeval hoopis midagi muud kui 50 aastat tagasi. Vanasti oli ta üks väga tark inimene, kes istus ja nokitses omaette. Aga tänapäeval peab tipptasemel teadlane olema ettevõtja. Hea administraator, hea näitleja, väga esinduslik. Ta peab endas koondama kõiki neid atribuute, mis on vajalikud igal teisel elualal. Miks peab teadlane olema hea näitleja? Sest ta peab hästi esinema, konverentsidel meelde jääma, oskama hästi loenguid lugeda. Ka inimestega suhtlemises pead jätma endast hea mulje. Sest kõik need asjad lähevad raha jagamise juures arvesse. Kuidas käib teie labori rahastamine? Raha tuleb suures osas uurimistoetustest. Need summad on suhteliselt suured, näiteks viieaastase toetuse puhul kokku kaks miljonit dollarit. Lisaks on väiksemate fondide toetused, tavaliselt 50 000–100 000 dollarit aastas. Aga eraannetajad? New Yorgis on palju «vana raha»: siin on vanadel perekondadel rohkelt kapitali, see pole nagu lääneranniku rikkus, «uus raha», mis internetiga saadud. Kuna meie labor tegeleb vanade inimeste silmahaigustega, siis on meil tõesti palju eraannetajaid. Nad on 70–80-aastased, neil on suured varandused ja nad on huvitatud panema osa sellest meie uurimistöö alla. Võib-olla kõige tuntum annetaja ja meie instituudi nõukogu liige on endine USA välisminister Henry Kissinger. Kuidas see töö teil täpselt käib? Kõrvalt kuulsin, et viite näiteks verd ühest linna otsast teise... Need on inimeste vereproovid. Töötame korraga mitme silmahaigusega. Ja töö alus, millest geneetikul kõik pihta hakkab, on just nimelt tuubitäis verd – see kõlab jah nagu vere andmine kuradile... Vere saamine käib meil New Yorgis loodud silmaarstide võrgu kaudu, mille moodustasin seitse aastat tagasi siia tulles. Arstid pakuvad inimestele meie uurimistöös osalemist. Tegelikult ei saa te praegu siiski panna muud kui saatanlikku diagnoosi, aga leevendust sellele pole? Meie uued avastused on veel algjärgus. Aga nende põhjal oskame 5–10 aasta jooksul välja töötada rohud... On igasuguseid võimalusi, kuidas seda haigusprotsessi pärssida. Me räägime ju haigusest, mis inimestel tekib pärast 60.-70. eluaastat. Protsessi on vaja mõnikümmend aastat edasi lükata ja kõik on korras! Need rohud, mida proovime üles leida, oleksid ennetavad – näiteks silmatilgad või tabletid, mida hakkaksid võtma need, kel on geneetiliselt suur soodumus peagi haigestuda. Mis siis saab, kui te need rohud leiate? Kas saate patendi ja miljonäriks? (Muheleb.) Patent on meie uurimisrühmal juba olemas... Minule on rahast olulisem teadmine, et kogu antud valdkond on palju arenenud tänu sellele, mida mina olen avastanud. Aga jah, teoreetiliselt, kui sul on patent ja selle alusel tehakse rohi, siis need rahad, mis tulema hakkavad, võivad olla väga suured. Me räägime ligi 11 miljonist patsiendist ainuüksi USAs, kellel on see silmahaigus. Millisena näete oma tulevikku? Ameerikasse tulles plaanisin ma ellu jääda. New Yorki kolides plaanisin labori tööle saada ja täita konkreetne teadusprogramm. Kõik see on tehtud ja rohkemgi veel. Siit tekibki küsimus, mida edasi teha. Mis saab pärast seda, kui me need rohud avastame?... Kus on mu uus väljakutse? Kui kaugel on maailmas vähi- ja geeniuuringud? Geneetiliselt on vähi tekke põhjused suures osas teada 1980ndate algusest. Sel ajal tegelesin ka mina sellega. Mäletan, et Moskvas oli suur vähialane konverents, kuhu tulid kokku maailma parimad teadlased. Üks neist ütles oma esinemises: kümne aasta pärast on vähiprobleem lahendatud! Sest tol ajal oli progress vähi geneetilises uurimises niivõrd võimas. Nüüd on 20 aastat möödas, aga me pole väga palju kaugemale jõudnud! Mis juhtus? Me arvasime, et kui teame, millised on vähki põhjustavad geenid, siis on sellega väga lihtne võidelda. Paraku selgus, et see on pea võimatu, sest need on geenid, mis määravad meie elu põhimõttelisi protsesse. Me ei saa minna nende geenide kallale. Nüüd on seis selline, et saame määrata: selles geenis on mutatsioon. Aga aidata ei saa. Elustiil aitab vähi teket edasi lükata... Aga see ei ole ravim. Miks te siis oma silmahaiguse ravimi leidmise suhtes nii kindel olete? Meil on asi natuke teistmoodi. Tegeleme geenidega, mis ei ole nii olulised iga raku jaoks. Kui imik sünnib, siis võite teha talle vereproovi ja öelda, kas ta jääb vähki? Muidugi! Loomulikult, vähke on erinevaid. On väga lihtsaid nagu nahavähk, mis vanasti tappis, aga praegu eemaldatakse lihtsa operatsiooniga. On aga ka selliseid nagu rinnavähk, mis on küllaltki suur tapja. On kopsuvähk ja muud siseorganite vähid, mida sa ei näe enne, kui on liiga hilja. Aga kui seesama lapsuke mitte kunagi suitsetama ei hakka, siis võib-olla ta ei realiseeri oma kopsuvähi geeni? Võib-olla tõesti... Ja samas, ma ise ka suitsetan, ja ma tean, et ma suurendan oma elustiiliga riski. Aga tean, et ma ei tapa ennast homme. Kopsuvähi geeni, muide, seniajani ei teata. Ma ei saa endale teha laboris geneetilist uuringut, nagu mõne muu vähivormiga saaks. Mu vanaonu suitsetas neli pakki Priimat päevas. (Paus.) Jah? Ma ei kujuta seda ette! Ma ise suitsetan vähem kui paki päevas.... Ja ta suri kopsuvähki. Aga ta suri 82-aastaselt. Samal ajal on eesti mehe keskmine eluiga 55. Ju meil on ikkagi head geenid! (Muheleb.) Ma ei ole selle pärast mures. Ma olen rohkem mures südame pärast. On asju, mida saab ära hoida, ja südamerabandust saab ära hoida. Tuleb käia kontrollis, teha õigel ajal operatsioon. Minu arust peaks inimesed end nende haiguste puhul kontrollima, mida saab parandada. Sest vähki sa ei paranda – kas ja kuidas sa selle saad, on loterii. Aga kui su arterid on kinni, siis saad minna arsti juurde ja teha korda. Kas te endale olete mingisuguse geeniuuringu teha lasknud? (Üllatunult.) Huvitav küll, ei ole! Minu laboris kõik inimesed on teinud endale testi, nad aeg-ajalt näitavad seda ja räägivad sellest. Kuidas on Eesti arengut kaugelt vaadata? Suur ja meeldiv üllatus oli, kui tulin Eestisse esimest korda pärast ligi viieaastast äraolekut. Astusin aastast 1991 aastasse 1996! Varem räägiti Lasnamäel, kus me elasime, ainult vene keeles, nüüd osati eesti keelt! Igas pisiasjas täiesti teine elu. Eesti teadus võiks muidugi kiiremini edasi areneda. Seda oleks vaja kõvasti raputada. Nooh, mis siis Eesti teadusel viga on? Teaduse areng on otse seotud hariduse tasemega. Omal ajal oli võimalus saada suurepärane haridus enamikus NSV Liidu kõrgkoolides ja Tartu Ülikool oli kindlasti üks paremaid. Praegu on kahjuks märgata tõsist tagasiminekut nii hariduse kvaliteedis – ei saa ju tõsiselt võtta neid Tallinna tekkinud kõrgkoole! – kui ka korraliku haridusega inimeste arvus. Näiteks räägitakse kogu aeg arstide defitsiidist, samal ajal olen kuulnud, et arstiteaduskonda võetakse vastu järjest vähem tudengeid. Arutan neid probleeme tihti oma vanematega, kes on aastakümneid Eesti teadust ja haridust edendanud. Muuseas, mul on hea meel, et sel aastal hinnati mu isa [prof Lembit Allikmetsa] panust elutöö preemia vääriliseks. Eesti teaduse põhiprobleemiks minu erialal on ka aeglane tööstiil. Artiklit kirjutatakse tihti kaks-kolm aastat! Et nüüd nad kirjutavad, ja nüüd joovad kohvi, ja nüüd arutavad... Tippteaduses ei käi asjad niimoodi. Siin kirjutatakse kahe päevaga, kui vaja on. Mitme kuu töö tehakse ära kahe nädalaga, kui vaja on. Ma otsin alati endale laborisse noori teadlasi Eestist – et neil oleks arenguvõimalus –, ja üritan neid saada töötama «Ameerika ajas». Näen seda oma panusena Eesti teadusesse. Eesti geenivaramu... Kuidas kommenteerite? (Elavneb.) Eesti geenivaramu oli väga, väga, väga hea idee! Ma usun siiani, et Andres Metspalu tahtis nii teadusele kui ka Eestile kõige paremat. Ja arvan, et põhimõtteliselt lükati see ka hästi käima. Aga kahjuks pole Eestis küllalt inimesi, kes oskaks niivõrd üleilmset projekti juhtida. Vigu tehti palju, eriti suhtlustasandil, näiteks ei osatud rahvale seletada, miks ja kuidas nad seda teevad. Kuigi projekt käib väiksemas mahus edasi, pole see kaugeltki see, mis oleks võinud olla... Rahastamine polnud piisav. Ma ei süüdista siin riiki, praegu on geenivaramu elus tänu riiklikule abile; ma süüdistan organiseerijaid, sest kindlasti oleks pidanud raha leidma juurde väljastpoolt riiki. Kui saaks raha, siis saaks kõike ju samamoodi edasi teha? See veri, mis on kogutud... Need andmed ei kao kuhugi. Kui rääkida sellest kui tervishoiuprojektist, siis on see seni väga tegev. Kui aga rääkida sellest kui teaduslikust projektist, siis on see kaotanud oma aktuaalsust. Tookord, kui seda planeeriti, oli see väga kuum teema maailma teaduses. Mis see eestlaste tervishoiule annaks? See on selge: kui teeks täieliku geneetilise ülevaate ühest rahvast või isegi ühest inimesest, oleks see rahvale või sellele inimesele absoluutselt suur kasu. Isegi kui me ei oska praegu täpselt öelda, milles see kasu võiks olla... Sest juba kümne-kahekümne aasta pärast saaksime seda infot kasutada.
Rando Allikmets (46) Sündinud Tartus aastal 1960, lõpetanud Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli ja Moskva Riikliku Ülikooli viroloogi-molekulaarbioloogina. Pärast ülikooli lõpetamist asus tööle Moskvasse, Bioorgaanilise Keemia Instituuti, kus sai ka teaduste kandidaadi kraadi. 1988 kolis tagasi Eestisse, töötas vanemteadurina Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis kuni aastani 1991. Samas käis lühiajaliselt töötamas Karolinska Instituudis Stockholmis. 1991 sai tööpakkumise USAs, NIH Riiklikus Vähiuuringute Instituudis, kus ta töötas aastani 1999. Samast aastas jätkas professorina New Yorgis, Columbia Ülikooli silmainstituudis ja on aastast 2004 selle instituudi teadusdirektor. Ta on avaldanud üle 100 teadusartikli inimese genoomi, vähihaiguste ja silmahaiguste geneetika valdkondades. Teist korda abielus. Tal on poeg Aleks (24) ja kasutütar Tiia (26).
Arvamus Ene Allikmets
abikaasa, pani kirja... Kohtumise lugu. Juuni 1978, Tallinn, abiturientide vastuvõtt Toompeal. Surusime kätt ei kellelgi muul kui Arnold Rüütlil. Pärast ametlikke kõnesid valiti seltskonna hulgast ajakirjandusele pildistada üks noormees ja kaks neidu, nii me juhuse tahtel kohtusimegi. Istutasime siis Randoga koos traditsioonilise lõpetajate puu ja veetsime õhtut, tegime paar tantsugi. Pildid ja jutt ilmusid vanemate rõõmuks ajalehes, nimed all ja puha. Meie «päris» kohtumiseni jäi siis veel kaheksa aastat. Iseloom. Ta on otsekohene ja isepäine. Kui miski ei meeldi, siis head nägu ei tee. Kaastöötajad ja kodused oskavad sellega arvestada, aga seltskonnas on hea, kui kõrval seisab naeratav naine, kes silub olukordi... Aga kõik Rando teravad nurgad on hoobilt kadunud, kui lapselaps Paul nähtavale ilmub. Äkitselt oskab ta olla kannatlik ja diplomaatiline ja otsast otsani rahu täis. Koduhoidja. Rando ideaalne päev on see, kui ta saab hommikust õhtuni kodumetsa puhastada, maja ees järves kala püüda, linde uurida, lapsega õues askeldada, oma kuulsat hikkorigrilli põletada ja koos perega tagaaias süüa. Talvel sinna juurde veel kuum saun, siis on elu täiuslik. Kui palju ta ka reisimisest ja rahvusvahelistel konverentsidel käimisest rõõmu ei tunneks, sellist rahulolu nagu kodus pole kusagil. Professor. Küll me nöögime teda, kui ta hajameelsuse märke ilmutab! Nagu siis, kui ta jättis muna praadimiseks panni pliidile soojenema ja süvenes samal ajal kabinetis teadusesse. Köögi tahmane lagi ootab nüüd ülevärvimist ja peame uue pliidi ostma, aga teadus edeneb... Mike Dean
professor, esimene ülemus USAs ja praegune koostööpartner: «Tutvusin Randoga oma väga meeldejääva reisi käigus, kui külastasin Nõukogude Liitu. Veetsin Tallinnas poolteist päeva ja enamiku sellest ajast juhtusin olema koos Randoga. Mulle avaldas ta muljet! Nii tema haare teaduse mõistmisel, tema raske olukord karjääri mõttes kui ka... näiteks ta inglise keel. Rando on ääretult sihikindel inimene. Kui ta endale midagi ülesandeks seab, siis on teda lausa võimatu peatada, nagu näitab ka tema karjäär. Ja ta ei sea oma eesmärke just madalale. Praeguseks on ta üks maailma tippteadlasi. Aga vaimu eest hoolitsedes ei jäta ta ka keha hooletusse. Kord jõusaalis olin väga üllatunud, kuivõrd suuri raskusi ta oma rinnalt üles suutis lükata. Rando ja Ene Ameerikasse tulek oli mulle parajaks üllatuseks – et nad tõepoolest selle ette võtsid, ja veel keset talve, vahetult enne jõule... Jätta kogu oma elu maha ja alustada otsast, ainult kaks kätt taskus. Ameeriklased oskavad väga selliseid inimesi hinnata. Tema lugu siin USAs ongi nagu ameerikalik ülestöötamise lugu, mis algas täiesti nullist. Randos ja ehk üldse eestlastes on seda pioneeri-vaimu, julgust avastada uut. Ma olen koos temaga kirjutanud mitu teadusartiklit ja võib öelda, et oleme nende inimeste hulgas, kes on suurte meditsiiniliste avastuste lävel, nii-öelda tänapäeva meditsiini esirinnas. Praegu on selge, et absoluutselt kõik haigused on geneetilised, alates lihtsatele infektsioonidele reageerimisest ja lõpetades südame, vaimuhaiguste või vähiga. Veel ei suuda arstid tuvastada, kuidas seda teadmist rakendada haiguse ravimiseks, aga Rando labor on üks neid maailmas – neid on käputäis –, mis on vastuse leidmisele väga lähedal.» |
kõik galeriid
