| |
|
 |
Teismelisena Eestist sõja eest põgenenud Ülo Puusep mõtles pikalt, enne kui 1998. aastal Sydneyst tagasi Tallinna kolis. Peamiseks siiatuleku argumendiks olid Toompuiestee tänava majad, mille linn talle 1994. aastal tagastas, siis aga otsuse õigustühiseks tunnistas.
Foto: Marina Puškar |
|
«Mis, kurat, riik annab maja tagasi, ja kui tahab, võtab jälle ära!»
(50)
24.11.2005 00:01
Tiiu Põld, kohtureporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Omandireform on teinud õnnelikuks tuhandeid õigusvastaselt võõrandatud vara
pärijaid, kuid seadus ei kohtle kõiki ühtmoodi – näiteks sõja jalust pagejaid.
Austraalias elektroonikuna leiba teeninud Ülo Puusep põgenes 1941. aasta veebruaris 16-aastase poisina ema-isaga Tallinnast sõja jalust Saksamaale. Sealt läks pere teisele poole maakera Austraaliasse ja alustas nullist. Maad-majad, mis Ülo vandeadvokaadist isa Martin Puusep ostis-ehitas, jäid Eestisse. 1998. aastast on Ülo kodus tagasi, sest 1994. aasta kevadel andis linn talle tagasi Toompuiestee 13 asuva tänavapoolse, siis ka õuepealse maja. Poeg tuli appi Paraku kärgatas kohe pärast Ülo naasmist pauk ja algasid kohtuprotsessid. Toompuiestee 13 seitse üürnikku väitsid, et maja on valesti tagastatud. Nad olid leidnud kuupäeva ja allkirjata Saksamaale ümberasujate nimekirja, milles on Martin Puusepa nimi! Pärast seda nad üüri ei maksnud ja ajasid asju kohtu kaudu. Kuna eakas Ülo on kehv kakleja, tuli poeg Christian talle 2000. aastal appi. «Austraaliasse jäi mu elu – töö, lapsed, sõbrad, vend. Isa tahe on seadus,» põhjendab poeg elumuutust. «Mina tõestan ära ametnike ebakompetentsus ja korruptsioon!» kirub isevärki aktsendiga Christian Eesti riiki. Mees patsutab kümmet lähiajaloos sündinud kausta linnavalitsuse korralduste ja eri astme kohtuotsustega: «Mis, kurat, lapsemäng, mida see riik teeb – tema annab minu isale maja tagasi, ja kui tahab, võtab jälle ära!» Aga kus on ametnike ebakompetentsus? Christian tõestab seda nii: kuna linn tunnistas isa õigustatud subjektiks, tagastas ta talle majad. Paber, mille järgi Martin Puusep lahkus Eestist, jõudis aga Harju maavalitsusse. Sealt anti linnale käsk peatada 1994. aasta korralduse täitmine – inimese omanikuks tegemine – ja uurida, kas Martin Puusep oli ümberasuja või sõjapõgenik. Mulgist sai sakslane Christian: «Linn oli ebakompetentne, kui ta isa õigustatud subjektiks tunnistas, ja ka Tallinna halduskohus oli ebakompetentne, kui leidis, et linn tegi õige korralduse.» Kuid Tallinna ringkonnakohus tühistas 2001. aasta kevadel nii halduskohtu otsuse kui ka linna korralduse ja jagas üürnike arvamust. See, et inimest nimetati Saksa riigiarhiivi dokumentides järelümberasujaks ja põgenikuks, ei omanud kohtus määravat kaalu. Seega – kuna Martin Puusep tituleeriti ümberasujaks, saaks tema pärijale majad tagastada või kompenseerida riikidevahelise kokkuleppe alusel, mida aga pole. «Solvav, et mu Abja-Paluojalt pärit 400-aastaste eesti juurtega vanaisa tehti sakslaseks!» ütleb Christian. «Ta ju võitles Vabadussõjas, kuulus Kaitseliitu, kuhu võeti ainult eestlasi!» Muide, kui Martin Puusep nõudis Saksa riigilt Eestisse jäänud vara eest tasu, jäeti ta sellest ilma põhjendusel, et on põgenik. Aga kus on siis korruptsioon? Christian tõstab lauale Toompuiestee 13 kinnistu plaani. «Kui isa õigustatud subjektiks tunnistati, oleks ta pidanud tagasi saama 1792 ruutmeetrit maad, aga paberite järgi oli puudu 199 ruutmeetrit. See magus tükike, mis on kümne minuti tee kaugusel raekojast, kadus ära. Hiljem selgus, et linn jagas selle kruntideks ja müüs maha,» selgitab mees, lapates ostumüügilepinguid, milles vilksatavad tuntud nimed, nagu Tõnis Palts, Jüri Mõis. Kas nemad sahkerdasid teie maaga? «Oi ei! Nemad on lihtsalt üks pere,» vastab Christian. «Nemad jagasid volikirju, teised müüsid-ostsid väga heauskselt meie maad. Kui see pole korruptsioon, siis mis on korruptsioon?» Kuigi ka riigikohus otsustas, et vaatamata vara tagastamisele pole Ülo Puusep selle omanikuks saanud, ei jäta Christian jonni. Ta ütleb: «Olen käinud Saksa ja Eesti riigi arhiivides, olen teinud ära ametnike töö ja tõestanud, et vanaisa oli põgenik. Olen kulutanud sellele uurimistööle palju raha ega jäta seda pooleli. Nüüd tõestan ma Euroopa Inimõiguste Kohtus, et Eesti riik on põhjustanud oma diskrimineerimisega meie perele suurt kahju.» Muide, suhkrutrahv, mida Euroopa Liit Eestilt nõuab, on Christian Puusepa väitel tilk meres selle summa kõrval, mis riik peab omanike tagakiusamise eest välja käima. Christian: «Eestlased ju loodavad, et nende tulumaks läheb arstiabile, tee-ehitusele, nõrgemate abistamisele. Aga ei, riik peab rahva rahaga oma lauslolluse kinni maksma.» Omanikke nöögitakse Et niinimetatud saksluse probleemi mõista, teeb Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu õigusnõunik Peeter Ploompuu ekskursi aastate taha. Nagu teada, kutsus Hitler kaasmaalasi Eestist kaks korda ära. Esimene leping Eesti ja Saksamaa vahel sõlmiti 1939. aastal. See pole vaidluse teema, küll aga teine, mis sündis kaks aastat hiljem Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Ploompuu: «1941. aasta jaanuaris sõlmitud ülisalajane leping oli MRP koostisosa. Kuigi see puudutas sakslasi ja Saksa riigi kodanikke, slikerdasid mõned eestlasedki end õuduste hirmus neisse nimekirjadesse. Nähtavasti ka Puusepa pere.» Ploompuu sõnul on paha kuulda, kui öeldakse, et see oli lepinguline minek. «Nii tunnustab taasiseseisvunud Eesti riik ju ise MRPd,» sõnas ta. Ometi on koer just selle lepingu sisse maetud, sest miks ei taha riigikogu neid inimesi põgenikeks nimetada ja Tallinn omanikena tunnustada? Ploompuu väitel pakub nende inimeste vara nähtavasti kellelegi huvi, sest need majad on maiuspalad, ka Puusepa pere omad. Ploompuu: «Riigikogus puksivad selle nn saksluse probleemi lahendamisele saba ja sarvedega vastu vennad Reiljanid. Mõtlesin, miks, aga siis leidsin Lauri Vahtre sõnumi, et Reiljan elab kellegi majas.» Ajaloolane ja tõlk Vahtre ütles Postimehelegi: «Janno Reiljani põhimõtetest niipalju, et ta lihtsalt elab Tartus ühe järelümberasuja majas. Muud saladust pole.» Kuid Puusepad pole ainsad, keda riik nöögib. Vandeadvokaat Andres Hallmäe sõnul on nende büroos mitmeid sakslusega seotud asju, mille menetlemine kohtus on aastaiks riigikogu otsuse ootuses peatatud. «Mida aeg edasi, seda raskem on vastata klientide küsimusele, kuidas minu asjaga on,» räägib Hallmägi. «Peab vastama, et kohe kuidagi ei ole, või – unustage, et teil üldse mingi varavaidlus oli. Täpselt nii, nagu riigikogugi selle probleemi unustas. Või ei unustanud? Äkki on see neile hoopis väga palav kartul, mis küll kõrvetab, aga kunagi ikka jahtub. Ja siis saab selle ju suust vargsi välja sülitada.» Linn oli selgrootu Ploompuu väitel oleks asjad teised, kui Tallinn poleks Kaupmehe tänav 10 üürnike võitu riigikohtus jumala sõnana võtnud. «Sellest kohtuotsusest algaski suur kammaijaa,» lausus Ploompuu. «Linn oleks pidanud näitama selgroogu ja ütlema: meie ei eksinud, tunnistasime taotlejad õiguspäraselt omandireformi õigustatud subjektideks, riik eksis. Selle asemel tõmbas linn saba jalge vahele ja hakkas hirmust kulukate kohtuprotsesside ees subjektiks tunnistamise otsuseid tühistama.» Praegugi pidi linn Ploompuu väitel end kummaliselt liigutama – näiteks erastati perekond Voitesele Väina tee 21 asuv omanikule tagastatud maja. Soperdamist olevat veelgi: 102 tagastatud majast ja hulgast kinnistutest on linn juba osa tagasi võtnud. «Mis õigusega? Mis ajast on linn või riik selle vara omanik?» küsib Ploompuu. Kohtus sõdiv Ülo Puusep ei saa enam oma majas korteritki, sest erastamise viimane tärmin oli 31. detsember 1997. Mees likvideeris Austraalias oma vara, et surra Eestis oma majas, ja nüüd likvideeritakse ka siin tema vara. Kui järelümberasujad ei saa oma maju tagasi, siis kes nende majadesse korterid saavad? Ploompuu: «Kas masinatehase töölised elavad kesklinnas eestiaegsetes kivimajades? Ei, valdavalt ikka endiste parteilaste järeltulijad. Niisugune ongi see riigi omavoli, mille lõppu pole näha.» -------------------------------------------------------------------------
Otsustustahet,
riigikogu! Märt Rask , riigikohtu esimees: Ettekandest tänavusel kevadistungjärgul riigikogus: Riigikohtu üldkogu tegi 28. oktoobril 2002. aastal põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses otsuse, millega tunnistas omandireformi aluste seaduse 7. paragrahvi 3. lõike vastuolus olevas põhiseaduse 13. paragrahvi 2. lõikega ja 14. paragrahviga nende koostoimes. Lahtiseletatult tähendab see seda, et seadusesäte, mille kohaselt «Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega», on põhiseadusevastane selle sätte õigusselgusetuse tõttu. Kahetsusega tuleb märkida, et riigikogu ei ole enam kui kahe ja poole aasta vältel leidnud endas otsustustahet põhiseadusevastane olukord lõpetada ja riigikohtu otsuse täitmiseks võtta vastu regulatsioon, mis lõpetaks määramatuse ümberasunutele kuulunud vara tagastamise või kompenseerimise, aga ka erastamise suhtes. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud kohtulahendite täitmiseks ei ole võimalik luua juriidiliselt sankstioneeritud sundtäitmise mehhanismi. Neid otsuseid täidetakse austusest põhiseaduse vastu, missiooni ja vastutuse tunnetusest, et tagada ühiskonna tasakaalustatud ja demokraatlik areng. Soovin teile selleks, austatud riigikogu liikmed, otsustusjõudu! Rask on ka täna samal seisukohal. Ta soovis riigikogule probleemi lahendamiseks otsustustahet. Kohtuotsust tuleb
täita Urmas Reinsalu , riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees: Minu arvates on ainus lahend see, et õiguskantsler vaidlustab ORASe (omandireformi aluste seadus – toim) uuesti ja teeb ettepaneku tühistada selle põhiseadusega vastuolus olev säte. Kui riigikohus sellise otsuse langetaks, saaks 1941. aasta põgenikke käsitleda nagu teisi pagejaid. Sellega kaasneks õigusselgus ja oleks tagatud õigusriigi põhimõtted. Õigusselgusetus takistab omandikäivet (eriti Tallinnas) ja ei võimalda inimestel tulevikku korraldada. Miks riigikogu pole probleemi lahendanud? Seetõttu, et vastakuti on kaks erinevat käsitlust. Ühe järgi läksid need inimesed ise ja neil pole õigust midagi saada, teise järgi on nad põgenikud. Parlament on vastandlikel positsioonidel ja lõhe on ka koalitsioonis. Reformierakond toetab põgenikele vara tagastamist, koalitsioonis Keskerakonnaga ei juleta aga samme astuda, sest kardetakse Savisaart vihastada. Keskerakond ja Rahvaliit ei poolda vara tagastamist. Et mitte kõigutada koalitsiooni, ei juleta ka midagi teha. Kuna koalitsioon väldib asja lahendamist põhimõtteliste vastuolude tõttu, on parlament ummikus. Debatt on taandunud küsimuseni, kas Eesti Vabariigis toimib riigi järjepidevuse põhimõte või on riik ENSV õigusjärglane. Olenemata lõpplahendist on riigil kohtu- ja tagastamisotsuste kohaselt kohustus hüvitada mingi huvirühma õiguslikust segadusest tekkinud kahju. Õigusriikluse seisukohast on kujunenud olukord väga halb. Ühe seaduse kohaldamine on põhjustanud vaidlusi, mis kajastuvad vastuolulistes tagastamisotsustes ja kohtupraktikas. Hulk kohtuasju on peatatud parlamendi selge positsiooni kujunemiseni. Igal juhul teen ma põhiseaduskomisjonis ettepaneku liikuda selle küsimusega edasi.
|
