Oli 2001. aasta Viljandi pärimusmuusikafestival. Esmakordselt astus laia (folgi)üldsuse ette maagilise nimega Tulli Lum (eesti keeles ’tuline lumi’) koos noore, särasilmse ja lõpmatult heatujulise Julgi Staltega. Oma kogemusest võin öelda, et see liivi-eesti folk-rokk-pauer, mis toona lossimägedes kõlas, ei unu kõrvust ja hingest kunagi.

See oli aeg, mil kultuuriline olelusvõitlus – ühe väikese rahva lugude jutustamine eelkõige laulu ja pillimängu abil – eriliselt helgelt päevakorral oli. Pelgalt mõni aasta enne seda esinesid samal festivalil näiteks hõimukaaslased Mordvast, ansambel Toorama. Nende nüüdseks surnud juht Vladimir Romaškin ütles toona ansambli karjuv-käredat laulustiili iseloomustades, et see on nende viis ellu jääda: ennast karjudes kuuldavaks teha.

Siit paralleeli tõmmates tagasi liivlaste, Tulli Lumi ja Julgi juurde. Tundsin siiralt heameelt, et «Eesti lugude» sarjas meie kõige lähedasematele hõimlastele tähelepanu pöörati. (Ehkki, võiks ju küsida, miks alles nüüd selle teemani jõuti.) End liivlasena identifitseerinud, on Lätis sündinud Stalte võtnud mitte hobiks, vaid suisa kohuseks omal moel käputäie rahva eest seista. Ehkki dokumentaalfilm oli üpris kaootiline ning võis selle teemaga esmakordselt kokku puutuvale inimesele isegi kaugeks jääda – no millega nad siis seal nüüd tegelevad –, tähistas filmis nähtu ühe rahva siirast soovi ühte hoida ja koos «oma asja ajada».

Ehk oleks ma filmilt pelga dokumenteerimise ja jälgimise asemel oodanud pisut jõhkramat küsimusepüstitust hoopis Eesti televaatajale: mida on meil Julgi-sugustelt energiapommidelt õppida. Ehkki oleme harjunud end maailmamastaabis ikka väikerahvaks pidama, on selge, et taustsüsteem sõltub alati meist endast: liivlastega (kas või mordvalastega) võrreldes oleme me suisa superrahvas. Isegi superriik, sest paljudel meie hõimlastel oma riiki paraku pole.

Ent kui kultuuriliselt ühtehoidvad tahame meie olla ja mis lõppude lõpuks on siis see meie «oma asi», mida ühiselt ajada? Ja ärgu hakatagu hädaldama, et noh, mis neil liivlastel viga ühte hoida, neid on nii vähe. See oleks naeruväärselt narr.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5