Tööõpetuse tulevik

Ligi 100 aastat tagasi kirjutas Peeter Põld tööõpetusest järgmist: « tütarlapsed ei õpi mitte sellepärast keetma, kuduma, õmblema, lappima, et kord ise omale nööpi ette õmmelda, riideid paigata, suppi keeta. Niisuguse kasu kättesaamine ei anna veel nimetatud töödele kooli eluõigust. Kui aga seda tööd tehes ta üksikute tööelementide äratundmisele tuleb, s.t. arusaamisele, kuidas üks ja teine tööviis sündinud, mispärast asja teataval viisil tuleb teha ja mitte teisiti, siis käib ta kõik need teed läbi, mida inimsugu oma ühiskondliku edenemise jooksul ära käinud, ta kordab inimsoo ajaloolise edendamise rada.» See seisukoht on aktuaalne ka tänases töö- ja tehnoloogiaõpetuses, seda nii tüdrukute kui ka poiste õpetamisel. Oluline on, et noor mõistaks tehnoloogia toimimist, saaks ise selles osaleda ja ise luua uudset tehnoloogiat.

Tavapärane töö- ja tehnoloogiaõpetuse tund algab sageli õpetaja sõnadega: «Täna hakkame valmistama...» Poiste tööõpetustund on kujunenud puitesemete valmistamise kohaks. See põhineb eeskätt esemete jäljendamisel. Esemete uurimist ja analüüsimist ning õpilaste eneseleidmist on kahjuks vähevõitu. Tagaplaanile jääb ideede genereerimine, mõtlemine, modelleerimine, tööesemete kavandamine ja otstarbeka töötlemisviisi planeerimine.

Pole veel juurdunud arusaam, et noor inimene peab ise olema võimeline püstitama tegevuseesmärke, ise tegema otsuseid ning tundma vastustust ja kohustust valitud töö osas. Selle asemel et vaid õpilaste käteosavust arendada, tuleks rõhutada muutust käteosavuselt loovuse ja uuenduste (innovatsiooni) suunas.

Töö- ja tehnoloogiaõpetus ei ole pelgalt käeline tegevus esemete valmistamiseks, vaid võiks senisest enam hõlmata mitmeid ainevaldkondi (sh loodusteaduslikud ained, keskkonnakasvatus, disain, kultuur). Õpisisus vajab enamat tähelepanu nüüdisaegsele tehnoloogiale suunatud mõtteviiside, ideaalide, väärtuste ja tööpõhimõtete teadvustamine.

On hädatarvilik, et iga noor omandaks üldhariduskoolis tehnoloogiaalased baasteadmised ja -oskused. Seda loomulikult vastavalt õpilase ealisele arengutasemele, talle arusaadaval ja mõistetaval moel.

Mitmekülgsed teadmised ja oskused erinevatest ainevaldkondadest süvendavad noorte teadlikkust meid ümbritsevast maailmast ning võimaldavad neil hiljem heal tasemel toime tulla edasise tööeluga. Töö- ja tehnoloogiaõpetuses omandatu on baasiks kutse- ja edasiõppele. Kui see elementaarne põhi on õpingutes jäänud puudulikuks, siis jäämegi rääkima tehnoloogiliselt haritud tööliste ja inseneride puuduse üle Eestis.

Ainekava võimaldab tehnoloogiaõppe ainerühmi õpilastel endil valida. On loomulik, kui rühmas oleks nii poisse kui ka tüdrukuid. Poiste ja tüdrukute koostöö võimaldab neil tööprotsessis aktiivselt suhelda, väljendada arvamusi, kujundada ühist seisukohta ülesande lahendamiseks. Koostegevuses õppimine võimaldab nii edasises elus erinevatel sugupooltel paremini teineteist mõista ja aktsepteerida.

Mart Soobik, TPÜ õppejõud, Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liidu president

Talumatult tark

Eile kuulsin seda jälle... «Oma tarkuse demonstreerimine võiks olla ka konstruktiivne,» nähvas üks naissoost rühmakaaslane, kelle ettepaneku olin vähem kui perfektseks hinnanud. Ausalt öeldes rikkusid tema vohavas sovetlikus väljendusviisis täiendused seni üsna konkreetse vormi säilitanud töödokumendi nii korralikult ära, et mu enda parameetrite järgi olin tema vusserdisele andnud lausa püüdlikult leebe hinnangu. Kahjuks oli tegemist rühma ametliku juhiga.

Veidi varasemast ajast meenub, et soovisin rääkida ühest raamatust, mida olin lugenud ja sisu tundus asjakohane ülejäänutelegi tutvustada. See vallandas kuluaarides pahameele lugemusega eputamise üle.

Veel varasemast ajast (õieti kõrgkoolist) meenub dekaani torge pärast üht arutelu loengus, et kas ma pean end kõige targemaks... Ausõna, mul polnud aimugi, mida ma siis nii ütlesin. Ühesõnaga – kas teie ka tunnete, et Eestis on sügavalt piinlik olla tark? Et vabandama oma olemasolu pärast peab just tark ja mitte (ütleme siinkohal nii) loll?

Et tarkus ja teadmised võivad olla nii rängaks etteheiteks ja nii valusaks tõeks, et neid enda kõrval taluda on piinavalt raske? Miks pagana pärast siis on meie koolisüsteem üles ehitatud parematele hinnetele paremate teadmiste eest ja olümpiaadivõitude pärgamisele? Kas poleks aeg siin midagi otsustavalt muuta.

Ümbritsevat jälgides võibki täheldada, et tehtud rumalus on targale nagu kamuflaaž. Kirjamees Kivirähk võib öelda üht kui teist tarka, sest mõistab teha selle juurde lolli näo. Narrile on lubatud. Üha sagedamini kuulen seltskondades ilmselgelt arukaid, elegantseid naisolevusi ajamas selget loba ja oma teadmisi teadlikult pisendamas, et olla seltskonnale vähegi vastuvõetavam ja allaneelatavam.

Alternatiiviks oleks ju olla vait, kuid milline hing siis ikka pikalt jaksab pelgalt vaikivaks vuajeristiks käia. Täiemahuline tõsimeelne osalemine diskussioonis pole aga kuidagi võimalik, sest liiga palju tarkust korraga mõjuks ülejäänute eneseteadvuse otsese õõnestamisena. Teid ei kutsutaks enam iial, või igatahes peatselt enam mitte.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67