Cap d’Agde on igati moodne suvituslinn, mille projekteerimist alustati alles 1962. aastal, kui Prantsuse valitsus otsustas Languedoc Roussilioni piirkonna elatustaseme parandamiseks rannikul turismindusse investeerida.
Tol ajal oli Languedoc justkui läbisõiduhoov, mille kaudu kogu Euroopa Hispaania kuurortidesse raha raiskama kihutas. Prantslastele pudenesid vaid mõned mündid teel joodud limonaadi eest, sest kohalikel imeliselt kaunitel liivarandadel lihtsalt puudus vastav infrastruktuur.

Molluskid ja karge tuul. Suured moodsad turismivabrikud on tavaliselt kaunis koledad, aga Cap d’Agde on omataoliste seas tõeline pärl. Ei mingeid koledaid betoonist kõrghooneid. Majad on kõige enam 5-korruselised, linnakeses on hulgaliselt parke, puiesteid ja privaatseid aiakesi.

Kogu linna planeering meenutab amfiteatrit, mille südameks jahisadam ning pikk promenaad restoranide ja poodidega. Suvitajate lõbustamiseks on kontserdisaal, arheoloogiamuuseum kõige merepõhjast leituga, lõbustuspark, suurejooneline akvaarium, tennis, golf, ööklubid, kasiino ning loomulikult kõikvõimalikud merespordikeskused.

Cap d’Agde’i suurim magnet on kindlasti äärmiselt peene kuldse liivaga lai rand, mis südasuvel on paraku lootusetult ülerahvastatud. Oktoobri alguses oli Cap d’Agde aga meeldivalt vaikne nurgake. Veel kümmekond aastat tagasi vajus linnake juba sügisel sügavasse talveunne, viimasel ajal on siiski paljud kunagi suvilaks ostetud korteritesse alaliselt elama asunud ja ka mõned hotellid aasta ringi avatud.

Merevesi oli küll +18° ja ilm päikseline, aga kaunis tuuline, nii et rannas lesimisest ei tulnud midagi välja. Otsisime tuulevarju jahisadama kohvikute terrassidel ja vaatasime, kuidas prouad oma koerakesi jalutavad. Sõime tosinate kaupa kohalikke Bouzigue’i austreid, jõime Picpoul de Pinet’d – kerget valget veini, mis sobib suurepäraselt just igasugu molluskite allaloputamiseks, ja kuulasime merel möllava tormi imelist muusikat.

Ainult alasti. Naturalism on omaette peatükk Cap d’Agde’i lühikeses ajaloos. Ei saa öelda, et prantsuse kultuur alastiolekut just eriti soosiks. Samas on Cap d’Agde’is lisaks nudistide rannale terve eraldi linnaosa, kus alastiolek pole mitte õigus, vaid lausa kohustus, ka supermarketis, hotellis ja restoranis.
See on justkui riik riigis. Vahiputka ja tõkkepuuga piiripunktist pääseb läbi vaid siis, kui end paljaks koorid. Tuulisel sügispäeval polnud aga reeglid nii karmid.

Meie paksud tuulejoped olid tänavapildis sellegipoolest kaunis haruldased. Eks pidev alastiolek karastab, nii et põliselanikud olid oma põhimõtetele truuks jäänud ja kui mõni oligi särgi selga tõmmanud, siis välkus selle alt ikkagi külmast õhetav tagumik.
Esimene mulje oli sümpaatne ja sõbralik. Esindatud olid kõik vanuserühmad, kaasa arvatud prisked vanamammid ja igas vanuses lapsed. Aga mida põhjalikumalt me õhku nuusutasime, poodide aknaid uurisime ja igasugu reklaamplakateid lugesime, seda rohkem tundus, et tarbimisühiskonna mentaliteet ja seksitööstus on naturalismi pühast ideest tugevamad.
Nagu hiljem kuulsime, ongi mõned tulihingelised naturalistid Cap d’Agde’i juba hüljanud ja avanud kämpingu väikese järve ääres sisemaal.

Liiv ja freskod. Kindlasti tasub lähemalt tutvuda kohalike delikatessidega. Turismiinfost saab spetsiaalse kaardi, kus ümbruskonna parimad veinimõisad ja austrikasvandused kõik kenasti kirjas. Austrid on rannarahva traditsiooniline igapäevane toit, nii et luksusdelikatessi hinnad kohapeal on igati soodsad. 1,5–2 eurot tosin otse tootjalt ja 4,5 poes.
Bagna linnukaitseala Cap d’Agde’i külje all on aga roosade flamingode lemmik ning kitsuke maariba vaikse laguuni ja avamere vahel, mis ühendab Cap d’Agde’i põneva sadamalinna Séte’iga, on 15 km liivaluiteid ja kauneid vaateid türkiissinisele merele.
Séte’is tasub külastada sadamat ja kalaturgu ning ronida Mont St Clair’i otsa, kust avaneb imeline vaade kogu ümbrusele: vahutavate lainetega merele ja vaiksele laguunile, lõpututele liivarandadele ja soisele tasandikule. Séte oma kanalite ja ajaloolise südamega on tilluke saar keset kogu seda ilu.

Kes tunneb huvi kunsti vastu, siis väike kabel mäe tipus on väga omapärane. 1952. aastal kattis noor vähetuntud kunstnik kõik seinad freskodega. Üldmulje on vapustavalt jõuline, omapärane segu 50ndate stiilist, primitivismist, varakristlikest pühapiltidest ja kohalike kalurite raskest tööst.

Reisivihjed
Lennud: Lähim lennuväli on 70 km kaugusel Montpellier’s.
Kui juhtute olema Londonis ja tuleb kange isu lõunamaist päikest nautida, siis lausa uskumatult soodsate hindadega lendab sinna Ryanair. Kuna sama firma lendab ka Stockholmi ja Tamperesse, võib väikese ringiga suhteliselt odavalt kohale jõuda.
Väike lennuväli on ka vaid 15 km kaugusel, kuhu lendab Air Littoral Pariisi Orly lennuväljalt.
Kiirrong: Ülikiirrong TGV sõidab Pariisist Cap d’Agde’i 3,5 tunniga. Edasi-tagasi pilet maksab 120 euro ringis.
Ohud: Asjadel tasub silma peal hoida. Tõsi, sügishooajal pole taskuvargused enam väga suur probleem.
Öömajad: Valik on suur, alates basseini ja romantilise aiaga uhkest villast odava telgiplatsini kämpingus.
Lisainfo:
www. herault-enlanguedoc.com