Niipea kui hämarik maale laskub, algab võsa vahel äge sebimine. Ei tea kust siginevad raagus okstele tillukesed liblikad. Otsides sobivat stardiplatsi, jooksevad nad närviliselt mööda oksi. Ja siis on nad õhus. Autolaternate valguses meenutab nende lend suurte lumeräitsakate tantsu. Silmamoondus see pole. Külmaliblikad peavad pulmi.

Talve erutavad lõhnad. Veidi enne keskööd, kui täiskuu oli õunapuuaia müstilise valgusega üle ujutanud, pistis keegi oma tillukese pea kahutanud mullast välja. Kaks pruuni ja punnis silma uurisid tähelepanelikult ümbrust. Siis vedis väike, hallikaspruunide tiibadega olevus oma ihu maapinnale ja tardus taas. Seni pehmed tiivasooned muutusid sissepumbatud kehamahladest jäigaks.
Väike külmaliblikas avas tiivad ja tõusis esimest korda elus lendu. Sügisöine õunapuuaed lõhnab meeletuse järele. Siin on kirge ja ahvatlust, mõlemat lausa sülega. On vaid üks väike aga – selle kõige taipamiseks peab ise külmaliblikas olema.
Ümberkaudsed tüved kihavad prisketest piigadest. Austajatega võrreldes näevad nad üsna armetud välja. Nende jämeda ja töntsaka keha külgedel turritavad kaks inetut tiivakönti. Selliste riistapuudega juba õhku ei tõuse. Kuid prisked piigad ei kavatsegi seda. Nukukestast, kust nad äsja välja pugesid, pole neil asja palju kaugemale liikuda. Nende ainsaks mureks on kosilased ligi meelitada ja munema kukkuda. Just nemad on pannud sügisöise õunapuuaia meeletuse järele lõhnama.
Külmaliblikas, kes oli äsja oma nina kahusest mullast välja pistnud, hõljus raagus puude vahel. Kui õhk on kirest tiine, on kerge karges sügisöös lennelda.

Putukasööjad on lahkunud. Talve suubuvas öös on ka turvaline. Kõik putukasöödikud on kas ammuilma lõunamaale rännanud või magavad, nahkhiired aga puhkavad koobaste sügavuses suveväsimust välja.
Piiga, kes talle meeldima oli hakanud, konutas vana õunapuu tüvel. Külmaliblikas maandus lähimal oksal, ta tundlad kompasid ahnelt ümbritsevat pimedust. Järgmisel hetkel oli ta kõigi oma kuue jalaga piiga turjal. Ja ongi kogu ilu! Peagi oli elus lumehelves taas õhus.
Mahajäetud pruudi hooleks jäi sestpeale igale lapsele sobilik hällikoht leida. Kõige paremini sobivad selleks õiepunga soomuste vahelised pilud, koorepraod või tüve katvad samblikupadjad. Just nende vahele ja alla peidab külmaliblikaemand oma mürkrohelised munad. Ikka ühekaupa või väikeste patareidena.
Kui viimaks saab ka kolmesajas muna paika pandud, on emand omadega täitsa küpse. Ta prink ihu on sisse langenud ja nahk lotendab inetult. Nüüd, kui väike ja vapper munamasin on oma töö teinud, pole tal enam kaua elada jäänud. Tuleval kevadel väljub vahepeal mustaks muutunud munast määrdunudroheline tõuk ja asub aplalt pakatavaid pungi nosima. Kui mõni neist siiski avaneda jõuab, asub ta ka lehti ründama.
Mitu kuud hiljem, ühel sumedal augustipäeval laskub tõuk viimaks peene niidi otsas maa peale. Aitab õgimisest, nüüd on aeg nukukesta sulguda. Kui ööd taas külmaks lähevad, peab tõugust olema saanud liblikas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5