Metsnugis suundub pidusöögile
15.11.2003 00:01
Peeter Ernits, erikorrespondent
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Metsnugise jahiretk kulgeb maapinda mööda liikudes ja
võib olla vahel kümmekond kilomeetrit pikk.
Just äsja oli nugisepapa talvekasuka selga tõmmanud ja
varbad karvastesse sussidesse ajanud. Talvine kasukas on pikema ja tihedama
karvaga ja suvisest sutsu heledam. Sussidega lund mööda käies ei hakka jälle
päkad külmetama, pealekauba muudavad need lumel liikumise märksa hõlpsamaks.
Nugisepapa kannab oma rõivaid suure kevadeni välja, niikaua kui ümberkaudsed
kased helerohelisse, magusalt lõhnavasse lehepitsi mattuvad. Pasknäärid ajavad
üles. Metsik kisa ajas nugisepapa koidikul üles. Ta avas oma pruunid silmad ja
piilus üle pesaääre. Nagu ikka, ei midagi erilist, lihtsalt noored pasknäärid
kraaklesid viimaste tõrude pärast. Terve suve olid näärid olnud vait kui haud.
Nüüd häirisid nad juba pikemat aega metsarahva rahu. Nugis keris end korraks
rõngasse ja pistis nina saba alla. Kuid uni oli juba lootusetult läinud.
Pasknääride kisa paisus veelgi valjemaks, näis, nagu üritataks kelleltki hinge
seest võtta. Nugisepapa ajas end jalule ja ringutas magusalt. Suure haava otsa
ehitatud pesast avaneb hunnitu pilt. Ühele poole jääb lõputu lodu, teisal
terendavad võssa kasvanud tillukesed metsaheinamaad. All sügavuses aga väänleb
oja otsekui jäme, roostekarva madu. Viimasel ajal on ta elanud kanakulli pesas.
Aastatega on pesa üha suuremaks paisunud, igal kevadel tassivad kullid sinna üha
uusi oksi juurde. Kui kanakulli vaarisa poleks taibanud esimesed raod nii
õigesse kohta paigutada, nagu seda on tüve hargnemiskoht, oleks see mõnel
kevadtalvel oma raskuse käes kindla peale alla prantsatanud. Nüüd kargas nugis
elegantse hüppega naabruses sirguvale männile ja laskus seejärel, tagumik ees,
kiirustades puu otsast alla. Kui enamasti nugisepapa ei tea, kuhu jalad ta
algaval jahiretkel kannavad – hakkab lihtsalt minema ja sedamööda kuidas
asjaolud kujunevad, selliseks kujuneb ka teekond –, siis seekord oli teistmoodi.
Seekord polnud mingit kahtlust, k u h u minna. Loomulikult jõe äärde. Sest
jõeäärses noorendikus olid kütid põdra maha lasknud. Kuigi sarvekandja ise oli
minema lohistatud, jäi tema sisikond metsarahvast rõõmustama. Kõik ümberkaudsed
kaarnad ja rebased, harakad ja varesed käisid seal maiustamas. Loomulikult ka
tema. Ja loomulikult mitte üksnes hämaras. Piduroa kallale võib asuda ka
sombusel päeval. Vaade kempsust. Metsaheinamaale jõudes võttis ta esimest korda
aja maha. Kerge galopp asendus hiiliva kõnnakuga. Sealses kõrges rohus elutsevad
nimelt uruhiired. Talveks on nood laia näo ja rohekashalli kasukaga tegelased
end võilillejuurtest mõnusasti rasva söönud. Kuigi lõppev aasta pole uruhiirtele
kuigi edukas olnud, võib vaikselt hiilides neist mõne siiski õnneks võtta. Ta
liikus mööda lagendikuserva, ninaga suunda määrates. Aeg-ajalt ta peatus, et
mõnd kulupuhmast lähemalt uurida. Siis kergitas ta saba ja piserdas puhmast. Ta
nuusutas seda veel kord. Kuigi uruhiire pere kükitas vargsi oma maa-aluses
kambrikeses, paistis too mätas nugisepapale siiski meeldivat. Ta keeras taguotsa
taas mätta poole ja nühkis seda ilmse mõnuga vastu mätast. Loomulikult ei jätnud
ta murdunud kasele ronimast. Alati, kui ta kasest möödub, ronib ta mööda selle
längus tüve nii kõrgele kui saab. Kusagil seal asub nugisepapa kemps. Kohast,
kuhu ta junni jätab, peab avanema uhke vaade. Murdunud kase juurest pole
jõeäärse noorendikuni, kus asuvad põdra rupskid, enam pikk tee.
|
Tee koduleheks
