Milleks osta 8000 krooni eest supermoodsat vankrit, kui sõiduriist, mis tosin aastat tagasi toonast beebit teenis, on pööningul täies töökorras ootamas? Miks muretseda 500 krooni eest firmasildiga tekk, kui vanavanaema heegeldab rõõmuga palju kenama-soojema voodikatte kui need, mis poeriiulil virnana kõrguvad?

Ja milleks osta uskumatult kalleid beebiriideid, mida saab kiire kasvamise tõttu kanda vaid loetud päevad, kui second hand’ides leidub kümme korda odavamalt ilusaid rõivaid, mis peaaegu uued?
Kokkuhoidlikud emad tarivadki pööningult alla vana vankri, poetavad vanavanaemale lõngakerad sülle ja otsivad kasutatud riiete seast neid kõige kenamaid.

«Voodi on minu lapsepõlvest, söötmistooli saime tuttavalt kasutamiseks ja lapsevanni õe käest,» loetleb aastase Mari ema Airi Metsaäär. «Riideid olen saanud sõbrannalt ja õelt, voodipesu õmblesin ise, teki heegeldas mehe vanaema.»
«Kahest suuremast lapsest on mul alles voodi, vanker ja käru, voodipesu ja paras kogus titeriideid,» räägib 12-aastase Kerttu, 7-aastase Martti ja 3-kuuse Kristina ema Ülle Volt. «Turvahälli laenasime tuttavalt, puudri ja kreemi sain sünnitusmajast kaasa. Mänguasju pole ma ka ostnud – neid on eelmistest lastest järel ning katsikulised on ka toredaid mänguasju kinkinud.»
Üllatav pole seegi, et esimese lapse puhul on väljaminekud tublisti suuremad kui järgmiste puhul, selgus Arteri küsitletud noorte emade jutust. Keskmiselt 5000 krooni kuus, arvutas üks Tallinnas elav ema. 1800 krooni kuus, sekundeeris teine, kelle kodu on Raplamaal.

Samas, kõigil ei ole tuttavaid ja sõbrannasid, kel vajalikud esemed varnast võtta. Ja sel juhul on tilluke ilmakodanik tõepoolest hirmuäratavalt kallis: uute vankrite hinnad on vahemikus 3000 – 10 000 krooni, võrevoodid maksavad 800–5000, turvatoolid 1500–4000 krooni.
Lisaks sellele kulub beebile ka hulk asju, mida kuidagi korduvkasutusse ei pane. Arteri küsitletud emad olid üsna ühte meelt, et mähkmete peale kulub kuus 350-400 krooni, puhastuslappidele 70 ja ravimitele 60 krooni.

Mathias, pere esimene

Kuni lõppenud suveni oli suurtsugu Cavalier King Charles spanjeli tõust Zamantha ehk Sämmy harjunud, et just tema on majas A ja O, keda pererahvas ümmardab, külalised imetlevad ja võõrad austavad. Aga ühel palaval päeval ilmus tema territooriumile keegi uus sinises, kes tegeles peamiselt magamise ja karjumisega, ent sai sellegipoolest kõigi ümberkaudsete vaieldamatuks lemmikuks.
Mõni teine koer oleks ehk armukadedaks muutunud, uustulnukat vihase urina või mõne hambajäljega kostitanud. Aga Sämmy valis teise taktika ja seda lihtsal põhjusel – Mathiaseks kutsutud tegelane sinises meeldis tallegi väga. Ning praegu, kui Mathias on juba neljakuune, seisneb üks poisi lemmiktegevustest Sämmy patsutamises, koer omakorda püüab tema käsi limpsata. Rahamuredest ei tea kumbki kõige vähematki.
Mathiase vanemad seevastu küll. Põnni ema Tiina Hain on peaaegu kõik poja tarbeks kulutatud summad üles märkinud ning arvutab, et nelja kuuga on kulusid kokku 20 000 krooni eest. Kalleimateks ostudeks on 3130-kroonine vanker ning sellest poole odavamalt saadud suvekäru ja kummut beebiasjade mahutamiseks. Tuhande krooni kanti jäävad turvahälli ja voodi hinnad. Apteegikaupu on tulnud osta rohkem kui 700 krooni eest, muu vajaliku pudi-padi jaoks on kulunud kaugelt üle tuhande ning mähkmete peale ligi 1200 krooni.
«Riideid olen poisile ostnud 2500 krooni eest, neist osa on juba väikseks jäänud,» nendib Tiina.
Tiina kinnitab, et ostab lapsele ainult neid asju, milleta hakkama ei saa. Näiteks beebimonitori, millega toas olev ema saab kuulda, kui õues magav laps üles ärkab, jättis ta soetamata. Mõned muud kallisasjad niisamuti.
Abikaasaga beebipoodides ringi uidates ei vali ta asju mitte üksnes hinna järgi – kaup peab lisaks soodsale hinnale mõlemale meeldima, olema kena, praktiline, vastupidav ja last arendav. Viimast kriteeriumi silmas pidades viis Tiina Mathiase juba kahekuuselt nii beebikooli kui ujuma – kulukas küll, aga pisipoisile on teiste põnnidega «jutustamine» väga meeltmööda ning suures basseinis sulistamine on kodusest vannisuplusest tublisti etem.
Tiina usub, et mida aeg edasi, seda rohkem raha tuleb poja vajaduste jaoks leida, sest vanusega tulevad juurde lisatoidud, ka on suuremad mähkmed pisibeebile mõeldutest kallimad. Soetada tuleb ka näiteks turvatool ja söötmistool, mõlema hinnad paari tuhande krooni kandis.
«Need on hädavajalikud ostud,» rõhutab Tiina. «Riideid ja mänguasju tuleb ka pidevalt juurde osta, sest mängida meeldib Mathiasele ka väga.»
Esialgu on poisi lemmikuks igat sorti kõristid. Ent see aeg, mil kallimad lelud päevakorda ja nõudmisele tulevad, polegi enam nii kaugel.

Elen, pere teine

Kui Elen, Rauside pere teine laps hiljuti viiekuuseks sai, arvutas tema ema Milla Raus beebile tehtud kulutused kokku ja sai 6566 krooni.
Polegi kõige hullem, leidis pereisa, kes ostude suure hulga tõttu kartis kuulda märksa kopsakamat numbrit. Oleme suhteliselt odavalt hakkama saanud, leidis ka Milla ise.
Seda eeskätt seetõttu, et 12-aastase poja Lauri imikuajast olid alles voodi ja voodipesu, vann ja arvukalt beebirõivaid. Hulk riideid on ostetud second hand’idest, mille hinnad ei tee rahakotile liiga – näiteks kena kleidi saab kümne, pluusikese 15 ja fliisjaki 25 krooni eest. Kuigi odavus pole Eleni jaoks tehtud ostude puhul peamine kriteerium.
«Kui hakata ühest poest teise sõitma ja kõige odavamat otsima, kulub juba bensiinile palju raha,» tõdeb Milla Raus. «Paarikroonise hinnavahe pärast ei tasu see ära. Spetsiaalsetes beebipoodides on kaubad küll kallimad kui suurtes marketites, aga ka kvaliteetsemad. Näiteks luti ostsin beebipoest, seal osati mulle ka nõu anda, milline on parim.»
Kõige rohkem tuli raha välja käia vankri ja turvahälli (2000 ja 500 krooni) eest.
Mähkmetele on viie kuu jooksul kulunud 1500, riietele ligi 600 ja erinevatele apteegikaupadele 500 krooni. Toidusegusid, mida Elen sööb praegu üks kord päevas, on ostetud 300 krooni eest, tulevikus ähvardab see summa mitmekordistuda.
Samas lubab Milla, et hakkab edaspidi kalli vabrikupurgi asemel ise köögiviljadest püreesid ja kuivainetest putrusid keetma. Lauri beebiajast, mil kauplustes suurt midagi saada polnud ning hulk asju tuli oma kätega valmis teha, on tal väärt kogemus olemas.
Rasedusest teada saades ei hakanud Rausid uue pereliikme vajaduste jaoks hoiupõrsasse kroone koguma ega hoidnud ka muul moel raha kokku.
«Nagu tuleb, nii kulutame,» kostab Milla. «Lauri oli esialgu küll šokis, arvates, et nüüd hakatakse muudkui pisikese peale kulutama.»
Aga nüüd arvab poiss hoopis teisiti. «Elen on nii nunnu. Ma ei kujuta ettegi, et teda poleks,» ütleb ta kindlalt.

Kristina, pere kolmas

Teisel juulikuu päeval sündinud Kristina seadis Voltide perekonna säästureÏiimile, mis seisnes kulutustes ainult kõige hädavajalikumate ostude tarbeks ning vanemate laste taskuraha kärpimist poole võrra.
«Muidugi tahaksid nad iga päev jäätist osta või linnas šoppamas käia, aga enam ei saa me seda endale lubada,» nendib ema Ülle Volt. «Vanemate laste elatustase on Kristina sünniga küll langenud, sest üks palk on pere eelarvest nüüd ju puudu.»
Õnneks on lapsed juba arusaaja-ikka jõudnud ega ole võrevoodis siputaja tõttu rakendunud kokkuhoiupoliitika üle eriti kurtnud. 12-aastane Kerttu kinnitab hoopis, et «Krissu on ju nii tore», ning seitsmene Martti armastab väikeõde kõvasti enda vastu surudes äraseletatud ilmel mööda tuba patseerida.
Ülle Volt, kes tavatseb oma paljulapselisuse üle nalja visata, leiab, et tegelikult on teise lapse kasvatamine odavam kui esimese, ja kolmanda lapse kasvatamine odavam kui teise puhul. Sest igast lapsest jääb ikka hulk asju alles järgmistele pruukida. Ülle näiteks tassis need kunagi emakoju hoiule – et kui ka temal endal kolmandat last ei sünni, küll need mõnele sugulasele või tuttavale ikka marjaks kuluvad.
Nii magab Kristina Kerttu beebiajast pärit voodis ja vankris, alles on ka Marttile ostetud käru, autotool, tekid, voodipesu ja virn titeriideid. Vana vanni asemele, mis kahe lapse vannitamiste käigus oli lõpuks purunenud, kinkisid kolleegid dekreeti minevale Üllele uue.
Katsikulised on toonud toredaid mänguasju ja rõivaid, riideabi andis ka linnapoolse kingitusena sünnitusmajas saadud beebipakk. Turvahäll autosse on laenatud tuttavatelt, ööpoti loodab Ülle kingiks saada ning titeõli saab näpata isa tagant, kes selle endale massaaÏi jaoks juba mõni aeg tagasi soetas. Söögiga pole esialgu samuti muret.
«Aga olen poes juba toidupurgikesi vaadanud, need maksavad 10-15 krooni purk,» ütleb Ülle. «Ma ei kujuta praegu muidugi ette, palju selle peale edaspidi kuluma hakkab.»
Siiani on pere kõige enam käinud raha välja mähkmete eest ning kuigi Ülle püüab leida soodushinnaga pakutavaid Pamperseid ja Liberosid, kulub nende peale ühes kuus ikkagi kuni 400 krooni.
Kui lisada juurde mõned uued riided, turvahälli lisavarustus, ravimid, puhastuslapid ja veel üht-teist nipet-näpet, on Kristina peale kulunud kolme kuuga üle 2500 krooni ehk keskmiselt 833 krooni kuus.
Lapsetoetusi saab Ülle praegu 1750 krooni kuus ning kuna isa palgast peab jätkuma viie inimese ülalpidamiseks, oleks vanemahüvitise seaduse vastuvõtmine perele suureks abiks.
«Teise palga lisandumine teeks kogu pere majandusliku olukorra palju kergemaks,» nendib Ülle. Kerttu ja Martti ootavad seda samuti – nendele tähendab vanemahüvitis muu hulgas ka suuremat taskuraha ja kõrgemat jäätiseportsu.

Kulud imikule

Vastsündinule vajalikud esemed (arvestatud pole rõivaid)
Käru-vanker kuni 10000
Turvahäll kuni 4000
Voodi kuni 5000
Madrats kuni 550
Vann 500
Mähkimislaud 300
Tekk kuni 450
Voodipesu kuni 600
Vannilina 250
Lutid 2 tk 60
Lutikett 40
Lutipudelid 2 tk 200
Küünekäärid 100
Kraadiklaas 180
Kokku: 22 230 krooni

Igakuised kulud
Mähkmed 400
Puhastuslapid 160
Ravimid ja hügieenitarbed 100
Piimaasendaja 200–600

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.72