See on Eesti riigi üks paremini hoitud saladusi. Seesama saladus vilksab alatasa teles või rahvahulkade ees, kuid keegi ei märka. Pats. Riigikogu spiikri Ene Ergma peas kasvab pats. Õigupoolest hiiresaba meenutav juuksesalk.
Ergma ise kutsub seda akadeemikupatsiks.
1997. aastal Eesti Teaduste Akadeemiasse valitud Ergma otsustas tol päeval, et laseb varemgi talle tuska valmistanud keerukujulisel kuklasalgul edasi kasvada, kuni tema kõrvale valitakse akadeemiasse järgmine naisliige.
«Ja siis lõikan selle suure pühalikkusega maha. Minu oma huligaanne mõte,» ütleb ta.
Salk on samasugune, nagu omal ajal lasti poistel kuklas kasvada. Nüüd teatab Ergma, kuidas ta akadeemikutest meeste kiuste peab samasugust salku kandma. Akadeemia president on Ergma lubadusest teadlik.
Lõikamata ei pääse ta siiski. Kord poolaastas tuleb kuklasabal osa oma pikkusest ohverdada, sest muidu ulatuks see juba põrandani nagu Ho Chi Minhi habe.

Põhimõtete diktaat. Lapsena oli Ergma linalakk ning jooksis ringi, kaks patsi peas laiali. Siis läksid juuksed tasapisi tumedamaks ning kuuendas klassis tuli vahele mood.

«Eks meiegi käisime moe järgi,» tunnistab ta. Patsid lõigati maha.
Kooliajal pidi Ergma taluma, kuidas poisid teda patsist sikutasid. Sikutajaid leidub nüüdki. Pinginaaber Toomas Savi.
«Tõsi, peale tema pole seda ka keegi julgenud,» ütleb Ergma.

Esimene võimalus patsist loobuda terendab juba vähem kui kuu aja pärast: 17. detsembril valib akadeemia uusi liikmeid. Nimekirjas ka üks naiskandidaat – Urve Kallavus.

Lubaduste najal püsib pats ka Kodulinna perenaise Tiina Mägi peas. Juba paarkümmend aastat. Kuigi kunagistest patsidest, millest ümbert kinni võtmiseks tuli kaks kämmalt appi võtta, on alles neli korda õhem saba, pole Mägi seni veel leidnud põhjust kääre haarata. Tema jonnakus peitub juustes ning seetõttu ei taha pats koos püsida.
«Ma pean teda päevas umbes sada korda põimima,» avaldab Mägi. «Aga arvan, et olen kirstus ka patsiga.» Ta arvab, et oleks patsita tuhat korda ilusam. Kuid põhimõtted ennekõike.
Patsidest loobumise põhjusi oleks kaks. Esimene – kurb –, kui ta ei tegeleks enam Kodulinna liikumisega, Tallinna vanalinnaga, kõige sellega, millega ta tahab.

Teine põhjus on rõõmus. «Ootan kogu hingest, et saabub aeg, mil saan Eesti riigiga väga rahul olla,» teatab Mägi. «Siis pühendan Eesti riigile soengu. Looklevad lokid.»
Õnneks ei ole seni juhtunud üht ega kahjuks ka teist.
«Kõik naised pühendavad oma teod millelegi,» kinnitab Mägi. «Naised ei ela kunagi umbes. Muide!»

Indiaanlaste mõju. Kadunud Tallinna linnapea Jaak Tamm kavatses Mägi patsist teha Tallinna fanaatikute rändauhinna. Pats oleks valatud pronksi ning see oleks jäänud rändama fanatismiga Tallinna linna eest võitlejaid pidi. Paraku jäi aeg lühikeseks.
1991. aasta augustis, kui Eesti riik taas iseseisvaks jäi, vaaritas Mägi oma Toompea kodus närvide rahustuseks koduveini. Veel pooleldi kuum vein korvis, ruttas ta siis Toompea lossi ette, et lossist väljujatele oma kätetööd maitsta pakkuda. «Ma peaaegu oleksin siis patsi ära lõiganud,» meenutab ta. Nüüd tänab õnne, et lõikamata jäi. Asjad ei läinud ikka väga hästi.
Nüüdseks erruläinud patsikandja kirjanik Jaan Kaplinski põimis oma juustesse patsi Põhja-Kanadas kohatud indiaanlaste usulise juhi Johniga tekkinud hingelise läheduse märgiks.

John oli teeninud mereväes sidemehena ja konstrueerinud kompuutreid, läks lõpuks metsa ja leidis loodusega kontakti. Põhja-Ameerika indiaanlastel on pats üsna tavaline kuuluvuse märk. Johnil kasvas peas kaks patsi, Kaplinski sai kokku ühe.
Austuse ja lugupidamise kõrval oli kirjanikul siiski ka mugavus meeles. Polnud juukselõikamise vaeva. Abikaasal Tiia Toometil polnud alati aega juukseid lõigata. Patsis said need lihtsalt kasvada.

Mullu suvel lõikas Kaplinski patsi maha. «Vanemast peast jääb juukseid nii hõredaks, et ei jätku enam patsiks,» lausub ta. «Maru palav oli ka.»

Hõrenevad juuksed. Seriaali «Kodu keset linna» stsenarist Kerttu Rakke lahkus patsikandjate rivist kuu aega tagasi. Uhke afrosoeng tekkis talle pähe seetõttu, et oma juuksed jäid äkki hõredaks.

Pidevalt orbiidil keerlev Rakke ei jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et afropatsid lihtsalt ei saa kellelgi märkamatuks jääda.
Oma juuste otsa kleebiti kunstkiust patsid, mille varjus võisid juuksed päikese ja tuule eest varjatuna kasvada.
Afropatside kurvem pool – veninud oma juuksed, peavalud ja punetav peanahk jäid Rakkel proovimata. Nüüd on ta siiski oma loomulike juuste juures tagasi – loomulik lokk lehvimas.

Keskerakondlane Evelyn Sepp loobus patsidest, sest: «Patside aeg sai lihtsalt läbi!»
Tal võib õigus olla. Patsid on lootusetult out. Kuid samas ka väga in. Eesti noore ja ülimenuka hiphoppari Chalice’i pea on patsidest pungil. Kui tema Riigikokku valitakse, ei saa patsidest enam saladust teha.

Neeme Korv,
Postimehe kultuuritoimetuse juhataja

Kui kohustusliku koolipoisisoengu ajad läbi said, hakkas üks lõikus «välja kasvama». Reisidel Nõukogude Liidu Kesk-Aasia ossa tekkis sellega mõningaid probleeme – pikad juuksed polevat sünnis. Jama! Mehed on aastasadu kandnud nimelt pikki juukseid.

Ülikoolis hoidsin paar aastat juukseid veel kontrolli all, siis lasin neil minna oma rada. Ma pole kunagi teadlikult järginud ühtki soengutrendi ega moesuunda. Milleks? Tunnen end niigi hästi. Kui soeng (või selle puudumine) kandjale meeldib, siis sisendab see enesekindlust ja vastupidi. Ükskõik, kas põhjus on praktilisuses või lihtlabases edevuses.

Ilmselt ei kujuta praegu keegi mu sõpradest-kolleegidest mind ette lühikese soenguga. See võimaldab ühel sobival hetkel teatud laadi psühholoogilist trikki. Kui toimub näiteks mingi suurem elumuutus, võib juuksed lühemaks lõigata ja uudsest tundest omajagu värskust ammutada. Ma ei tea, kui kauaks mu pats kääridest põhjalikumalt puutumata jääb. Esialgu on abikaasa kõik seesugused operatsioonid karmilt ära keelanud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67