Küsimus, miks on ühed inimesed õnnelikumad kui teised, on olnud aastakümneid nii teaduslike uurimuste aineks kui ka äärmiselt tänuväärseks materjaliks lugematutele eneseabiõpikutele. Ameerika Ühendriikides on inimese võõrandamatu õigus isiklikule õnnele kirja pandud isegi iseseisvusdeklaratsioonis. Õpetus õnnest kui elufilosoofia peamisest tugitalast on kujunemas lausa uueks akadeemiliseks distsipliiniks.

Mis on õnn? USA teadusajakirja New Scientist tänavune oktoobrinumber avaldas esimest korda aastatel 1999–2001 korraldatud ülemaailmse rahvastiku-uurimuse tulemused. Kuigi lõpliku raporti valmimine võtab veel aega, on juba praegu selge, et industriaalühiskondades on õnnelike ja eluga rahul olevate inimeste arv jäänud jõudsast majandusedust hoolimata sisuliselt samaks, nagu see oli pärast Teist maailmasõda. Inimeste sissetulekud on viimase poole sajandi vältel kolmekordistunud, rahulolu ja õnnetunne aga langenud. Just kasvavat heaolu peetaksegi peamiseks teguriks, mis õnnetunde inimestes hävitab.

Et vastata küsimusele, mille läbi inimesed maailma eri paigus õnne leiavad, tuleb teadlaste meelest ennekõike lähtuda sellest, et eri kultuurides on selle mõiste sisu eri tähendusega. Ühed peavad õnneks meelepärast tööd, teiste südant soojendab heategevus, kolmandad leiavad õnnetunde usust... Kuid ükskõik millist strateegiat inimesed oma isikliku õnne saavutamiseks ka ei valiks, ei «tööta» kõigis maades ühesugused abinõud.
Pole tõenäoline, et Nigeerias, Mexicos või El Salvadoris, kus raporti järgi elavad kõige õnnelikumad inimesed, tunneksid end kohalikega võrdväärselt hästi ka  Lääne-Saksamaalt või Venemaalt ümber asunud, sest nad võtavad  kaasa oma emakultuurist pärit väärtushinnangud ja elutõed.

Tulemused üllatasid. See, et edetabeli tipus troonivad just mitmed üleüldise vaesuse poolest tuntud riigid, üllatas mõnevõrra ka teadlasi. Analüüsi tulemustes on eriti heaoluriikide kodanike ja riigipeade jaoks palju mõtlemapanevat. Ootamatu pole aga mitte see, et maailma eri paigus nimetavad inimesed õnneks erinevaid asju, vaid see, et heaoluriikide jõukal elujärjel kodanikud ei kuulugi maailma kõige õnnelikumate hulka. Hoolimata lääneriikide kõrgest elatustasemest, troonivad õnnelike edetabeli tipus vaesuses virelevad Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid, lõpus jorutavad kõige rahulolematumad Ida-Euroopa postsotsialistlikud riigid.

Sedalaadi pingeridu on koostatud varemgi, kuid teadlased ja poliitikud pole neid tõsiselt võtnud. Nüüd on aga näiteks Suurbritannias valitsuskabinet korraldanud juba mitu eluga rahul olemise teemalist seminari ja aasta tagasi andis peaministri strateegianõukogu välja eridokumendi, mis jagab konkreetseid soovitusi valitsuspoliitika muutmiseks, et tõsta inimeste rahulolutunnet. Kui varem hoidsid filosoofid, alternatiivsete elustiilide õpetustega tegelevad gurud ja käitumisterapeudid nn õnne-küsimusest eemale, siis viimase kümnendi jooksul on toimunud pööre – küsimus õnnelikust elust on kujunemas omaette teaduslikuks distsipliiniks. Pole haruldane, et leiate soliidsest lääne õppeasutusest õnne eriala professoreid, või loete tänaval elukvaliteedi instituuti juhatavat silti. Asjaga tõsiselt tegelejad annavad välja ajakirja Journal of Happiness Studies.
Kuid ükskõik kuidas ka poliitikud ei püüaks oma kodanikke õnnelikuks teha, on ja jääb see teadlaste hinnangul ikkagi väga keeruliseks ülesandeks. Küsimus on nii selles, kas riigil on üldse realistlik seada endale eesmärgiks oma kodanike õnnelikuks ja rahulolevaks tegemine, kui ka selles, mis juhtub siis, kui inimeste arusaamad õnnest satuvad vastuollu rahvuslike või koguni riiklike huvidega.

Maailma õnnelikemate kodanikega uhkustav Nigeeria pole arenenud riikidele just eriti suur eeskuju, kuid kas ei peaks USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa sealt nafta asemel oma rahulolematute kodanike tarbeks hoopis pisut õnnetunnet importima?
Purunenud müüdid. Teadlasi huvitas uuringut läbi viies eriti laialt levinud müütide kontrollimine: jõukamad inimesed on õnnelikumad, nad on juhtivatel kohtadel ja elavad kauem. Väga intrigeeriv oli ka küsimus, kuivõrd üldse mõjutab majanduslik kindlustatus ja sotsiaalne respekteeritus inimeste rahulolu- ja õnnetunnet. Vastupidiselt ootustele selgus, et need asjad on pöördvõrdelises seoses – mida rohkem raha, seda vähem tuntakse end õnnelikuna.

«Saame nüüd konkreetselt näidata, millised on õnne puhul riskitegurid, ja me teeme seda täpselt niisamuti, nagu kõik teised teaduslikud valdkonnad,» nendib Hollandi Erasmuse ülikooli sotsiaalteaduste professor Ruut Veenhoven, kes on ka ajakirja Journal of Happiness peatoimetaja. Professori sõnul võiks uuringu üks praktiline tulemus olla see, et lõpuks saab inimestele näidata, milline elustiil võiks nad õnnelikumaks teha. Kindlasti pole teadlaste sõnul  lahenduseks arenenud riikide püüd võtta automaatselt üle «vaeste, kuid  õnnelike» maade elustiil. «Isegi kui oleks väga ahvatlev võtta malli nendelt riikidelt ja rahvastelt, kus raporti järgi elavad kõige õnnelikumad inimesed, oleks see ka kõige optimistlikumate teadlaste arvates rumal. Interpreteerida saadud tulemusi õigesti – see ongi probleem,» nendib Veenhoven.

See, et eluväärtusi tajutakse erinevalt, seletab ka fakti, miks peavad keskmisest madalama elatustasemega riikide kodanikud end rikastest õnnelikumateks. Esialgu oli arusaamatu, miks Aasia riikides  oli inimeste rahulolu eluga tunduvalt madalam, kui nende sissetulekud võinuks eeldada, sama kehtis USA ja paljude jõukate Lääne-Euroopa riikide suhtes.
Kuigi tulemus on sarnane, on põhjused kultuuriti erinevad: individualistlikes lääneriikides on õnnetunde olulisemaks aluseks isiklik edu, Jaapanis, Hiinas, Lõuna-Koreas aga usuvad inimesed, et õnn sõltub kõrgematest jõududest ning keegi ei pea end selle puudumise pärast süüdi või läbikukkununa tundma.

«Õnn ei peegelda meie kultuuris inimese võimeid, nagu seda ollakse harjunud mõtlema Läänes,» selgitab Yonsei ülikooli professor Eunkook Mark Suh. Just seetõttu vaadatakse Aasias õnnenäljas rabelevate õhtumaade poole kulmu kortsutades, ning see võib olla ka põhjuseks, miks hindasid sealsed inimesed oma rahulolu ja õnnetunnet nii tagasihoidlikult.

Kriitiline Lääs. Selgelt edule orienteeritud Lääne ühiskonnas ei talu kodanikud enda keskel elule alla jäänuid ja kaasinimeste väärtust mõõdetakse karmide  ja ühekülgsete kriteeriumite järgi.

Samas kinnitab Illinoisi ülikooli teadurite uuring, et vaid karjäärile, rahateenimisele ja kuulsusele orienteeritud inimesed on tunduvalt depressiivsemad, nad on vähe entusiastlikud ja muretsevad liialt.

Ladina-Ameerika riikidele on aga omane sallivus ja hoolivus ka nende suhtes, keda Euroopas kõhklematult luuseriteks nimetatakse. See laseb ka vaestel ja ilma mingi ühiskondliku positsioonita kodanikel tunda end absoluutselt täisväärtuslikuna. Nad ei tee endale n-ö tühjast tüli, ja see on asi, mida Läänes peaaegu ei tuntagi.

Lõpetuseks sobib hästi Washingtoni Brookingsi instituudi teaduri Carol Grahami hoiatus, mis on suunatud eriti postsotsialistlikele riikidele: «Hoiduge liialdamast reformidega, mille eesmärk on iga hinna eest tabada oma keskklassi rahulolu. Need inimesed ei saa kunagi rahul olema, sest neile ei loe mitte see, mis on neil enesel, vaid see, mis on teistel.»

Kümme võimalust et teie elu oleks rõõmsam
1. Kasutage maksimaalselt ära teile looduse poolt antu.
2. Abielluge või leidke endale kallis sõber.
3. Ihaldage enesele vähem, eriti mis puudutab materiaalseid väärtusi.
4. Otsige sõpru ja hoidke neid.
5. Tehke teistele head, ja seda kogu südamest.
6. Lõpetage enda piitsutamine, võrreldes end pidevalt teistega.
7. Uskuge jumalat või leidke endale hingelähedane religioon.
8. Vananege elu nautides, rõõmustage kogutud elutarkuse üle.
9. Teenige veelgi usinamalt ja rohkem raha.
10. Lõpetage muretsemine sellepärast, et te pole geenius või teistest parem.
Allikas: New Scientist

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5