Teet Kask (35) on tantsija ja lavastaja-koreograaf, kes aastaid end jaganud Norra ja Eesti vahel. Poolteist aastat tagasi oli tema see, kelle lavastajakäe all valmis Eurovisiooni lauluvõistluse tantsuline vaheklipp. Praegu aga filmitakse Teet Kase algatusel saladuslikku rahvusvahelist filmi Tartu vanglas.

Kaudselt sai te praegune film alguse päeval, kui läksite otsima oma tantsuetendusele «Fluxus» inspiratsiooni Tartu uuest vanglast. Oli see lihtne: koputada vanglauksele ja paluda ringi vaadata?
Ma võib-olla sellepärast tahtsingi minna, et see pole lihtne. Otsisin vastuseid: mida see tähendab, kui su aeg ja ruum on ahistatud, kui sul need ära võetakse? Kummad on vangid, kas need, kes on vanglas, või need, kes on väljaspool? Kas ma tunnetan aja kulgu seespool neid seinasid teistmoodi?

Kas niimoodi rääkisitegi vanglaülemale?
Need on väga arusaajad ja inspireerivad inimesed, kellega asju ajan. Samamoodi inspireerisid mind need äsja valminud kirkavärvilised ruumid. See kõik võiks olla vabalt üks nüüdisaegne kunstimuuseum! Ainult et seal on eksponeeritud väga lihtsad ja minimalistlikud asjad, näiteks jalutusruumis näed sa (hardalt) taevast läbi trellide.

Mis film see on, mida seal vanglas teete?
See on lühimängufilm, kus kommunikatsiooniks ainult kehakeel. Pakkusin idee välja ETV-le ja mu suureks üllatuseks toetas Ilmar Raag seda kohe, tema juurest läksin edasi rahvusvahelist lobby tegema. Oma rahaga on appi tulnud Yleisradio, Island, Sloveenia ja ka [Euroopa ringhäälingute katusorganisatsioon] EBU andis raha oma arendusfondist.
Tegelikult võetakse praegu sellistelt kunstiprojektidelt kõikjal raha vähemaks, ja järsku tuleb pisike ETV välja ja on nõus sellist asja toetama! Ilmselt see julgus tekitaski väikese raputushetke ja tõi ka teistest riikidest toetajad juurde.

Kas ka vangid mängivad filmis?
Jah. See on väga delikaatne asi, sest see peab nende poolt olema täiesti vabatahtlik.

Üks teie suuremaid töid on Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkonkursi vaheetendus. Kas see oli te tähetund – 170 miljonit vaatajat?
Ma valetaks, kui eitaks seda. Aga samas ma pingutaks üle, kui ütleks, et see midagi mu arengus väga muutnud oleks.
Mulle tuli Eurovisiooni-pakkumine ootamatult. (Äkitselt elavnedes.) Oh ei, ei! Tegelikult, väike mõte käis läbi tol hetkel, kui Eesti võitis: et mis oleks, kui paneks kokku tantsutrupi ja teeks vahepalaks korraliku professionaalse tantsuetenduse! Vahel ikka tulevad niisugused intuitiivsed äratundmised. Aga sinnasamasse see uitmõte ka jäi.

Kui palju üritasite vastuvõttu hiljem jälgida, näiteks mis sõnadega te teleetendust eri riikides arvustati?
Sain hiljem üle Euroopa väga huvitavaid meile, nii tantsuala professionaalidelt kui ka suvalistelt inimestelt.
On huvitav fenomen: tegelikult jääb Eurovisioon pikemas perspektiivis meelde ikkagi selle vaheetenduse järgi. Aja kulgedes muutuvad vaheklipid palju olulisemaks kui tol nädalal. Kindlasti andis ka just see Eurovisiooni-töö mulle EBU toetust ning andis võimaluse praegust filmi teha.

Mis veel on teie enda arvates olnud te olulisemaid töid?
Tartu Sadamateatris tegin «Fluxuse» etenduse. Pakkusin välja Erkki-Sven Tüürile, et mul on tõsine soov end väljendada läbi tema muusika. Kuulan palju tema teoseid...

Tundsite teda isiklikult?
Ei. Kui ma tema muusikat kuulasin, siis tajusin, et ma tunnen teda. Ja siis sattusime kuidagi seltskonnas kokku ning hakkasime sellest peale põkkuma...
Teine inimene, kellega kummaliselt kokku juhtun, on Paavo Järvi. Viimati saime temaga kokku sel kevadel Firenzes. Olin tantsufestivalil, vaatasin oma proovide vaheajal ringi ja nägin teadaannet, et naabruses dirigeerib hoopis teise ürituse raames Paavo Järvi. Helistasin talle: «Tere, Teet siin, olen Firenzes.» Tema vastas: «Kuule, lähme õhtust sööma.» Ta ei imestanud sugugi, sest me ikka kohtume niimoodi maailma eri paigus.

Kas sellistel juhustel võiks teile mingi saatuslik vihje olla?
Üha enam kaldun arvama, et elus juhuseid ei ole. Võib-olla see tõesti on vihje, et midagi on tulemas. Aga oleme Paavoga ka varem koos töötanud: ta on dirigeerinud Norra rahvusooperis mitmeid tantsuetendusi.
Kuidas te üldse Oslosse tööle sattusite?
Läksin Eestist ära 1989. aastal. Olin teelahkmel, 21-aastane noor mees. Kui ma tantsukooli lõpetasin ja Estonia teatris tööle hakkasin, saabus pettumus. Seisin päris lähedal sellele, et eriala vahetada ja hakata tegema hoopis midagi muud.
Ja siis tuli Estoniasse esinema Rootsi tantsutrupp. Neile oli antud käsk kätte suhelda ainult juhtkonnaga, ja küllap seetõttu üritasid nad väga aktiivselt suhelda tavaliste tantsijatega. Keegi meie omadest ei osanud korralikult inglise keelt, mina oskasin enam-vähem. Saime sõpradeks. Mõne aja pärast saatsid nad teatriliidule kutse, et ma läheks sinna ennast täiendama. Sain Rootsis etendusi vaadata ja kuninglikus balletiteatris trenni teha. Mul tuli tantsuisu ja eluisu tagasi.
Ja viimasel päeval tehti ettepanek: ega sa, muide, tahaks meile tööle tulla. Olin nagu soolasammas! Raskusi oli suu lahti tegemisega, et «jaa» välja öelda.
Oma esimese palgaga ostsin kohe pileti Pariisi. Iga kuu sõitsin erinevatesse Euroopa kohtadesse ja käisin mingis balletitrupis ennast näitamas – nii selleks, et lasta inimestel enda tantsu analüüsida, kui ka selleks, et töökohta leida. Olin endale selgeks teinud, mida tahan. Mu keha oli selle aasta jooksul niivõrd palju edasi arenenud. Kui vaadata fotosid: milline olin tantsukooli lõpetamise ajal ja milline pärast ümbertreenimist – kogu kehakuju ja lihased olid muutunud paremaks.
Ja kui mu aastase Rootsi-lepingu aeg täis sai, tuli Oslost pakkumine.

Missugusena paistab Eesti norralastele?
Kultuuriringkondades teatakse kindlasti Eesti multifilmidest. Aga tavalisi norralasi on viimastel aastatel ärritanud Andrus Veerpalu ja teiste meie talisportlaste teod. Selle üle nalja ei visata, see on arvestatav ja tõsine asi, oleme nende uhkust riivanud.

Kas oskate võrrelda Stockholmi ja Oslo kultuurielu?
Oslos jääb puudu kultuuri mitmekihilisusest. Näiteks eesti rahvas on jäänud ida, lääne ja põhja vahele, siit tallermaalt on kõik need kultuurid läbi käinud. Norra on olnud kogu see aeg ääremaa. Mõnusalt naiivne ja rahvuslik kultuur.
Aga Stockholmi ma kindlasti ei määratleks ääremaana. See on Stockholm – asi iseeneses! Nii nagu inimene ei ütle, et ta elab Prantsusmaal, vaid ütleb «Ma elan Pariisis!». Oslo on palju lihtsam, selline maarahva linn, ja oslolased pole sugugi nii arrogantsed ja eneseteadlikud kui stockholmlased.

Aga Tallinn?
Tallinnas on väga palju väikekodanlikkust ja wannabe’ismi (tahe olla iga hinna eest keegi, kes sa ei ole – toim.)…

Olete pärit maalt. Kuidas maapoisiks olemine on teid mõjutanud?
Olla teadlik loodusest on niivõrd tervistav. See on Eesti üks eeliseid, et meil on nii kena mets ja puhas vesi, Euroopas seda luksust suurt alles pole.
Sel suvel käis mul külas tuttav Viinist, väga erudeeritud ja palju reisinud naine. Esimesed kolm päeva oli ta totaalselt šokis, ta ei suutnud seda endale sisse ahmida, et sõidad tundide kaupa ja sul on mets kahel pool.
Läksime Pärnu lähedal inimtühjas kohas ujuma, parajasti hakkas tulema väikest vihma, oli päikeseloojang, taevas oli kaks vikerkaart. Ja järsku märkasin, et ta seisab juba kümme minutit vees liikumatult ja aina vaatab. Eestist lahkus ta täiesti teise inimesena.

Olete öelnud, et Ameerikasse eriti ei tahaks minna. Miks?
Mul on jah selline intuitsioon – Ameerika mind ei tõmba. Samas näiteks tunnen tugevalt, et peaksin tulevikus Jaapanisse minema.
Tegelikult ju käisin Ameerikas, tegin New Yorgis kaasa lavastaja ja modellina multimeediakunstnik Pia Myrvoldi fashion show’s. Mu jaoks pole koht tegelikult nii oluline – see võib olla Viljandi, Pariis või New York. Tähtis on inimene, kellega seda aega ja ruumi jagan.

Teil on komme teha kaasa põnevates kunstiprojektides.
Jah, öeldakse, et mood pole tõsine asi. Ilmselt tunnetasin väljakutset: kas tõesti läheb minu väärtus kultuuriareenil alla, kui teen midagi, mis pole klassifitseeritud süvakunstina… Minu arust ei läinud.

Millistes «ebatõsistes» projektides olete veel osalenud?
Olen teinud mitu huvitavat asja koos norra fotograafi Knut Bryga. Ta käis kord meist rahvusooperis pilte tegemas, jäin talle silma ja mõne aja pärast ta helistas: üks sõber avavat restorani ja nad tahaks teha avamiseks pisikese raamatu, kus oleks pildid, menüüd ja luuletused.
Nii et olite restoraniraamatu modell?
Jah. Olen Knutiga teinud ka kommertsreklaame, näiteks kehastasin soos fotojahil olevat fotograafi, kes joob kohvi. Ma pole kunagi ennast eriti fotogeeniliseks pidanud. Mul on võib-olla mingi oma sarm, mitte modelli fotogeenilisus. Aga Knuti huvitab keha liikuvus ning tantsija keha sobib selle näitamiseks hästi.
Järgmise sammuna korraldasime teise restorani avamiseks toiduteemalise tantsuetenduse. Edasi tuli idee teha tantsushow [kuulsa norra kunstniku Gustav] Vigelandi ateljeemuuseumis, kus on inimsuuruses kipskujud.
Muuseum tellis Knutilt fotoraamatu ja tegime selle presentatsiooniks väga kummalise asja: peitsime kujude vahele alasti, pehme peene saviga kaetud tantsijad. Mingi hetk hakkasime liigutama ja tantsima, samal ajal savi pragunes ja kukkus pisikeste tükkidena ära. Ümberringi oli uduvine… Isegi rahvuskanali uudised olid kohal ja tegid saatelõigu. Tavaliselt nad sellistele häppeningidele kohale ei tule.

Kuidas tunnete, kas olete eesti kultuuris kindlalt sees või olete siin veidi autsaider?
Ma ei pea end autsaideriks, vaadates, mis ma viimase paari aasta jooksul olen teinud – «Tango» Mati Undiga, «Võlumägi» Jaanus Rohumaaga, «Kaotajad» Elmo Nüganeniga, «Thijl Ulenspiegel» Peeter Tammearuga... Enne seda oli küll valus periood, kui hakkasin mõistma, et kusagil kasvab kogu aeg mingi auk, ma jään Eestist kaugemale. Sain aru, et kultuuril, kus olen üles kasvanud, on mulle suur tähtsus. Hakkasin tegutsema, et tekkinud auku täita.
Ma võrdleks ennast Lüübeki aegade käsitöölisega. Kuidas vanasti saadeti Tallinnast õpipoisid ühe krooniga Euroopasse, et tule sellina tagasi ja siis vaatame, kas sinust meister saab.

ETV näitab 30. novembril dokumentaalfilmi Teet Kasest, 7. detsembril jõuab samas kanalis eetrisse tema tantsuetenduse «Fluxus» salvestus.

ETV programmijuht Ilmar Raag:
Mis on see filmiprojekt, mida Teet Kase
algatusel üles võetakse?
Tegemist on tantsufilmiga. See on omamoodi þanr: film mitte lihtsalt ei salvesta tantsu, vaid aitab sellele oma vahenditega kaasa.
Praegu on see üldse üks kuumemaid Eesti filmiprojekte – selle vastu on teleturgudel näidanud huvi mitu välistelekanalit ja produtsenti.

Norra fotograaf Knut Bry:
Missugune on Teet Kask inimesena?
Teet on ääretult loominguline ja temaga koos töötamine on nagu mängimine selle sõna parimas mõttes.
Meie koostööprojekte on alati saatnud vaba ja mõnus atmosfäär, seda ei tohikski tööks nimetada. Nalja saab palju.
Näiteks viis aastat tagasi tegime Tallinnas Estonia teatris galaetenduse, kus Teet interpreteeris norra koreograafi Alvebergi loomingut ning me mõtlesime teha asja põnevamaks – näidata tantsuga samal ajal minu fotosid suurele disainitud tsepeliin-õhupallile, mis hõljub lava kohal. Alustatud sai spetsiaalne projekt: kuidas tuua 9 meetri kõrgune õhupall Oslost Tallinna? Tohutult sai kulutatud energiat ja ressursse, mitmed inimesed nägid vaeva.
Asusime siis proove tegema. Ja siis… (saab naeru pärast vaevu rääkida) kukkus õhupall alla ja läks katki! See polnud kellegi süü. Polnudki muud teha kui naerda, ja loomingulist meelt kasutades uus lahendus välja mõelda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.4