Palvelipud ja katakid pühal mäel Nam-tso järve kaldal.

Ümber maailma viiv Rolling Estoniansi automatk on jõudnud Tiibetisse. Üks reisilistest oli seal valmis ammuse unistuse purunemiseks.

Arvata võib, et meil kõigil on mõned unistuste maad ja paigad, mille külastamine tekitab juba ette veidike kõhedust. Umbes nii, et kas ja kuivõrd vastab tegelikkus varasemale ettekujutusele ja kas karm reaalsus viimaks ilusat unistust ära ei riku. Minu jaoks on üheks selliseks unistuste maaks olnud Tiibet.

Nii et kui avanes võimalus koos veerevate eestlastega Tiibetis ära käia, olin valmis kõige halvemaks – ammuse unistuse purunemiseks. Et mis on kõigest sellest heast ja ilusast alles jäänud pärast viitkümmet aastat puna-Hiina võimu, pärast Tiibeti valitsuse ja dalai-laama põgenemist eksiili, pärast kultuurirevolutsiooni, pärast mitmete Hiina-vastaste ülestõusude verist mahasurumist, pärast hiinlaste massilist Tiibetisse migreerumist ja hiinastamispoliitikat.

Ja kuigi Tiibet polnud täpselt selline, nagu olin varem ette kujutanud, ei pidanud ma pettuma. Tiibetlaste elujõud on sedavõrd suur, et nad on suutnud vastu seista kõigele eespool mainitule.

Lakkamatu palveränd. Kuigi Tiibeti pealinn Lhasa on praeguseks valdavalt muudetud hiinapäraseks hiinlaste linnaks, kõrgub dalai-laamade residents Potala endiselt linna kohal, alles on nn tiibeti kvartal ja ümber Dzhokhangi templi kulgeb lakkamatu palverändajate vool sõltumata ilmast, nädalapäevast või aastaajast. Valdavalt on tegemist kaugetest küladest tulnud tiibetlastega, noored ja vanad rahvarõivais inimesed läbisegi, palvehelmed näpu vahel ja palveveskid käes keerlemas.
Lhasa poole suunduvaid palverändureid nägime juba sadu kilomeetreid enne tiibetlaste pühasse linna jõudmist. Tihti tullakse Tiibeti kaugematest piirkondadest Lhasa-rännakule vaid kord elus, tullakse suurema seltskonnaga just selleks otstarbeks renditud veoauto kastis, tullakse koos rinnalastega, koos telkide ja söögiriistadega. Aga tullakse ka jala sadu kilomeetreid ja tullakse niimoodi, et iga mõne sammu järel heidetakse end palves kõhuli maha, seejärel tõustakse üles, et end mõne sammu järel taas maha heita.

Sellisel palverännakul kantakse käte kaitseks kaasas spetsiaalseid puuklotse ja kui selline puuklotsidega palverändur kohalikus teemajas inimestelt almust palub, siis ei jäta ükski tiibetlane talle andmata.
Kui Artur kord selliseid palverändajaid filmida proovis, hakkasid need noored tüdrukud tema poole käsi plaksutama – niimoodi peletavad tiibetlased halbu vaime eemale. Õnneks sai meile enamasti osaks siiski teistsugune suhtumine – suust pikalt välja aetud keel tähendab lugupidamist ja sõbralikkust.

Mungad mobiili ja pleieriga. Kõvasti sai kannatada meie õhtumaine ettekujutus budistlikest munkadest ja nunnadest kui äärmiselt endassetõmbunud, vaid teenistusele pühendunud ja askeetlikest inimestest. Tiibeti munkade ja nunnade juures hämmastas eelkõige nende suur avatus ja elurõõm. Nad on vägagi valmis võõrastega suhtlema, viskavad poole teenistuse ajal omavahel nalja, on igapidi eluterved inimesed, avatud kõigele uuele ja huvitavale.
Nägime kloostrites ja templites uskumatult palju noori kollapunaseis rõivais munki, nii umbes 18–25 aasta vanuseid poisse. Nad kasutasid igapäevaselt mobiiltelefone, sõitsid vajadusel mootorrattaga ja käisid kloostris ringi, pleier taskus ja kõrvaklapid peas.

Toomas, Anti ja Mati käisid nunnakloostris, kus nunnad ise tegelesid kloostri taastamiseks vajaliku ehitustööga. Nalja ja naeru saatel pandi suured tublid Eesti mehed krohvimörti segama ja kui meie meestel jaks otsa sai (4000–5000 meetri kõrgusel võtab väikegi füüsiline pingutus üsna ruttu lõõtsutama), võeti labidas jälle oma kätte ja töö läks edasi.

Omaette tore kohtumine oli Sera kloostrikompleksi kuuluva väikese mägitempli valvuriga. Kui kuuekümne kahe aastane mees oli meid oma väikses mungakambris teega kostitanud ja meie päritolumaa vastu huvi tundis (kogu vestlus toimus vaid käte ja miimika abil), näitas Tiit talle oma passi, kus ESTONIA suurelt kaane peale kirjutatud. Selle peale hakkas mees hoolega jalgadega vehkima ja mõne aja pärast saime aru, et ta on telekast näinud Eesti-Hiina jalgpallivõistlust.
Veel üks huvitav detail. Munkadele kloostrites antav haridus on sedavõrd autonoomne, et valdavalt ei oska noored mungad hiina keeles lugeda ega kirjutada – nende haridus on puhtalt tiibetikeelne.

Kloostrid – suur ehitustanner. Viimase viiekümne aasta jooksul on Tiibetis hävitatud üle 6000 kloostri ja tapetud üle miljoni tiibetlase. Enne hiinlaste sissetungi oli suuremates kloostrites (Sera, Drepung, Ganden jt) kuni 8000 munka – arvatavasti olid need üldse suurimad kloostrid maailmas. Praegu küünib munkade arv neis kloostreis heal juhul nelja-viiesajani.
Pärast kultuurirevolutsiooni ametlikku hukkamõistmist Hiina võimude poolt on asutud hävitatut taastama. Praktiliselt igas Tiibeti kloostris käivad ehitustööd, kus suuremal, kus vähemal määral.

Mungad on hakanud tasapisi taasasustama ka aastakümneid tühjalt seisnud varemeid ja koobastempleid. Siinjuures võib märgata üht huvitavat seaduspära. Dalai-laama pildid on Hiinas ametlikult keelatud. Enamasti ripuvad templites üleval X pantšen-laama pildid, vaid mõnes üksikus kohas võis näha ka tillukesi dalai-laama pilte. Tundus niimoodi, et mida rohkem oli välja riputatud pantšen-laama pilte ja mida vähem dalai-laama omi, seda rohkem oli kloostril raha ehitustöödeks.

Dalai-laama kodutare. Paguluses elav dalai-laama on mitu korda Eestis käinud, olen siin temaga ka isiklikult kohtunud, kuid alles Tiibetis sain aru tema tõelisest tähendusest ja tähtsusest tiibetlaste jaoks.
Meil oli kaasas eesti keeles välja antud dalai-laama autobiograafia, kus sees ka mõned dalai-laama pildid, ja see raamat avaldas kõikjal kloostrites maagilist mõju ning avas meile mitmeid uksi. Mitugi korda nägime, kuidas noor munk puudutas raamatuga pühendunult oma otsaesist ja siis raamatut alla lastes olid tal silmad pisarais.
Dalai-laama kodukloostri Kumbumi 10-aastane kloostriülem (eelmise kloostriülema ümbersünd) luges meile ette pika mantra ning kirjutas seejärel eestikeelsesse raamatusse tiibetikeelse pühenduse.
Dalai-laama sünnikülas Taksteris näitasid tema onupoeg ja -tütar meile Tema Pühaduse kodutare, kuhu praeguseks on rajatud väikene tempel (kultuurirevolutsiooni päevil oli sinna tehtud koolimaja). Tavaliselt nad väljamaalastega heameelega ei suhtle, kuna kardavad Hiina võime.

Maailma noorim poliitvang. Siinjuures tuleb lühidalt rääkida ka pantšen-laamade keerulist lugu. Tegemist on dalai-laamade kõrval tähtsuselt teise pidevalt ümber sündiva laamaga (kokku on selliseid ümbersündijaid praegu Tiibetis sadakond). IX pantšen-laama (1883–1937) rivaalitses XIII dalai-laamaga (praeguse dalai-laama eelkäijaga) ning toetus selles rivaalitsemises hiinlastele. Tulemuseks oli, et pantšen-laama ümbersündi kontrollisid hiinlased ja 1951. aastal sunniti Tiibeti delegatsioon tunnustama Hiina valikut, kuigi kandidaate oli mitu.
Hoolimata sellest, et tegemist pidanuks olema igati võimukuuleka marionetiga, teatas X pantšen-laama 1964. aastal, et kunagi saab Tiibet jälle iseseisvaks ja dalai-laama saab oma kodumaale tagasi pöörduda. Seejärel istus ta 14 aastat vangis ning suri hiljem Tiibetis kõigi poolt austatuna.

Aga sellega lugu veel ei lõpe. 1995. aastal tunnistas eksiilis viibiv XIV dalai-laama pantšen-laama ümbersünniks 6-aastase poisi, kelle olid leidnud Tashilhünpo kloostri mungad. Kohe seejärel vahistasid Hiina võimud poisi, kes viibib tänaseni Pekingis koduarestis ja keda loetakse maailma noorimaks poliitvangiks.
Vähe sellest, Tashilhünpo kloostriülem pandi vangi «riigisaladuse reetmise eest» (suhtlemine eksiilis viibiva dalai-laamaga), klooster suleti turistidele ning kõrgemad vaimulikud sunniti tunnustama pantšen-laama ümbersünnina Hiina võimude poolt välja valitud tähtsa parteitegelase poega.

Alistumatu rahvas. Üldse on nii, et kui muidu on Hiinas hiinlastega väga meeldiv suhelda ja nautida meie jaoks eksootilist idamaist keskkonda, siis Tiibetis on asi teisiti. Hiinlase-tiibetlase suhe meenutab olukorda Eestis veel mõniteist aastat tagasi ja tuleb meile vägagi tuttav ette. Kui Pekingis ei tekita mundrimehe nägemine erilisi emotsioone, siis «üleval» on tunne hoopis teine.

Tiibet on Hiina sõjaväge paksult täis (seal paikneb ka kolmandik kogu Hiina tuumaarsenalist) ning Hiina soldat Tiibetis meenutab üksüheselt Vene soldatit meie kodumaal veel lähiminevikus. Emotsioon on täpselt seesama.
Hiina teetöölised, kes ekstreemtingimustes uut raudteed ehitavad, tuletavad vägagi meelde vene «georazvedka» mehi Lääne-Siberist. Ning on täiesti tavaline, et kümme aastat Tiibetis elanud hiinlane ei oska tiibeti keeles teregi öelda.
Mis sellest rahvast edasi saab? On raske uskuda, et Hiina võimud oleksid lähiaegadel valmis mingeid järeleandmisi tegema. Juba praegu on tiibetlased jäänud vähemuseks oma kodumaal ning peatselt valmiv Gulmond-Lhasa raudtee tõotab suure hani rahva esindajatele jõudsat juurdekasvu. Kui kauaks suudetakse jääda tiibetlasteks olukorras, kus kogu ilmalik haridus on hiinakeelne, raadio- ja telesaated on valdavalt hiinakeelsed ning mis tahes karjääriredelil edasiliikumine tähendab paratamatult hiinastumist.

Kui olime püha Nam-tso järve kaldal 4700 meetri kõrgusel püha mäe jalamil, kus olid ennast laagrisse asutanud umbes 5000 palverändurit, ja meie olime nende hulgas ainukesed mitte-tiibetlased, kui vaatasime, kuidas palverändurid liikusid ümber mäe lakkamatu vooluna ja päike loojus 7000-meetriste lumiste tippude taha, kui nägime pimedas magama minnes tulukeste rida ümber mäe liikumas ja hommikul üles tõustes seda inimketti jätkuvasti edasi liikumas, siis oli küll tunne, et seda rahvast ja tema usku ei jõua miski väärata.