Palvelipud ja katakid pühal mäel Nam-tso järve kaldal.

Arvata võib, et meil kõigil on mõned unistuste maad ja paigad, mille külastamine tekitab juba ette veidike kõhedust. Umbes nii, et kas ja kuivõrd vastab tegelikkus varasemale ettekujutusele ja kas karm reaalsus viimaks ilusat unistust ära ei riku. Minu jaoks on üheks selliseks unistuste maaks olnud Tiibet.

Nii et kui avanes võimalus koos veerevate eestlastega Tiibetis ära käia, olin valmis kõige halvemaks – ammuse unistuse purunemiseks. Et mis on kõigest sellest heast ja ilusast alles jäänud pärast viitkümmet aastat puna-Hiina võimu, pärast Tiibeti valitsuse ja dalai-laama põgenemist eksiili, pärast kultuurirevolutsiooni, pärast mitmete Hiina-vastaste ülestõusude verist mahasurumist, pärast hiinlaste massilist Tiibetisse migreerumist ja hiinastamispoliitikat.

Ja kuigi Tiibet polnud täpselt selline, nagu olin varem ette kujutanud, ei pidanud ma pettuma. Tiibetlaste elujõud on sedavõrd suur, et nad on suutnud vastu seista kõigele eespool mainitule.

Lakkamatu palveränd. Kuigi Tiibeti pealinn Lhasa on praeguseks valdavalt muudetud hiinapäraseks hiinlaste linnaks, kõrgub dalai-laamade residents Potala endiselt linna kohal, alles on nn tiibeti kvartal ja ümber Dzhokhangi templi kulgeb lakkamatu palverändajate vool sõltumata ilmast, nädalapäevast või aastaajast. Valdavalt on tegemist kaugetest küladest tulnud tiibetlastega, noored ja vanad rahvarõivais inimesed läbisegi, palvehelmed näpu vahel ja palveveskid käes keerlemas.
Lhasa poole suunduvaid palverändureid nägime juba sadu kilomeetreid enne tiibetlaste pühasse linna jõudmist. Tihti tullakse Tiibeti kaugematest piirkondadest Lhasa-rännakule vaid kord elus, tullakse suurema seltskonnaga just selleks otstarbeks renditud veoauto kastis, tullakse koos rinnalastega, koos telkide ja söögiriistadega. Aga tullakse ka jala sadu kilomeetreid ja tullakse niimoodi, et iga mõne sammu järel heidetakse end palves kõhuli maha, seejärel tõustakse üles, et end mõne sammu järel taas maha heita.

Sellisel palverännakul kantakse käte kaitseks kaasas spetsiaalseid puuklotse ja kui selline puuklotsidega palverändur kohalikus teemajas inimestelt almust palub, siis ei jäta ükski tiibetlane talle andmata.
Kui Artur kord selliseid palverändajaid filmida proovis, hakkasid need noored tüdrukud tema poole käsi plaksutama – niimoodi peletavad tiibetlased halbu vaime eemale. Õnneks sai meile enamasti osaks siiski teistsugune suhtumine – suust pikalt välja aetud keel tähendab lugupidamist ja sõbralikkust.

Mungad mobiili ja pleieriga. Kõvasti sai kannatada meie õhtumaine ettekujutus budistlikest munkadest ja nunnadest kui äärmiselt endassetõmbunud, vaid teenistusele pühendunud ja askeetlikest inimestest. Tiibeti munkade ja nunnade juures hämmastas eelkõige nende suur avatus ja elurõõm. Nad on vägagi valmis võõrastega suhtlema, viskavad poole teenistuse ajal omavahel nalja, on igapidi eluterved inimesed, avatud kõigele uuele ja huvitavale.
Nägime kloostrites ja templites uskumatult palju noori kollapunaseis rõivais munki, nii umbes 18–25 aasta vanuseid poisse. Nad kasutasid igapäevaselt mobiiltelefone, sõitsid vajadusel mootorrattaga ja käisid kloostris ringi, pleier taskus ja kõrvaklapid peas.

Toomas, Anti ja Mati käisid nunnakloostris, kus nunnad ise tegelesid kloostri taastamiseks vajaliku ehitustööga. Nalja ja naeru saatel pandi suured tublid Eesti mehed krohvimörti segama ja kui meie meestel jaks otsa sai (4000–5000 meetri kõrgusel võtab väikegi füüsiline pingutus üsna ruttu lõõtsutama), võeti labidas jälle oma kätte ja töö läks edasi.

Omaette tore kohtumine oli Sera kloostrikompleksi kuuluva väikese mägitempli valvuriga. Kui kuuekümne kahe aastane mees oli meid oma väikses mungakambris teega kostitanud ja meie päritolumaa vastu huvi tundis (kogu vestlus toimus vaid käte ja miimika abil), näitas Tiit talle oma passi, kus ESTONIA suurelt kaane peale kirjutatud. Selle peale hakkas mees hoolega jalgadega vehkima ja mõne aja pärast saime aru, et ta on telekast näinud Eesti-Hiina jalgpallivõistlust.
Veel üks huvitav detail. Munkadele kloostrites antav haridus on sedavõrd autonoomne, et valdavalt ei oska noored mungad hiina keeles lugeda ega kirjutada – nende haridus on puhtalt tiibetikeelne.

Kloostrid – suur ehitustanner. Viimase viiekümne aasta jooksul on Tiibetis hävitatud üle 6000 kloostri ja tapetud üle miljoni tiibetlase. Enne hiinlaste sissetungi oli suuremates kloostrites (Sera, Drepung, Ganden jt) kuni 8000 munka – arvatavasti olid need üldse suurimad kloostrid maailmas. Praegu küünib munkade arv neis kloostreis heal juhul nelja-viiesajani.
Pärast kultuurirevolutsiooni ametlikku hukkamõistmist Hiina võimude poolt on asutud hävitatut taastama. Praktiliselt igas Tiibeti kloostris käivad ehitustööd, kus suuremal, kus vähemal määral.

Mungad on hakanud tasapisi taasasustama ka aastakümneid tühjalt seisnud varemeid ja koobastempleid. Siinjuures võib märgata üht huvitavat seaduspära. Dalai-laama pildid on Hiinas ametlikult keelatud. Enamasti ripuvad templites üleval X pantšen-laama pildid, vaid mõnes üksikus kohas võis näha ka tillukesi dalai-laama pilte. Tundus niimoodi, et mida rohkem oli välja riputatud pantšen-laama pilte ja mida vähem dalai-laama omi, seda rohkem oli kloostril raha ehitustöödeks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.22