Eelmisel nädalal lubas Vahur Kersna näidata Everesti-odüsseias midagi erakordset – lumeinimese kolpa. Näitas siis, kuidas andis kolba vaatamise eest Khumjungi templi valvurile poolsada ruupiat. Kuid just sellal, kui vanaldane valvur kolba klaaskastiga välja võttis, vajutas Kersna šerpast seikluskaaslane kaameral vale nuppu ja hinnalised kaadrid jäid jäädvustamata.

No vot, anna veel kaamera diletandi kätte!

Hoolimata sellest, et vaatajad pidid «Mount Everesti» teise saate ühel magusamal hetkel pettuma, on dokumentaalsari eestlaste vallutusretkest maailma tippu võitnud nii kriitikute poolehoiu kui ka rahva südame. Seda peegeldab kas või avasaate kõrge reiting: 12. koht vahetult «Õnne 13» järel, eespool nii «Aktuaalsest kaamerast» kui telestaari Urmas Oti «Happy Hour’st».

Kõrge koht väärib tunnustamist seda enam, et esiteks paneb Kersna sarja kokku vähimagi tasuta. Teiseks peab ta alates kolmandast saatest – jooksis ekraanil sel nädalal – kasutama monteerimisel mitte enda, vaid operaator Tõnis Lepiku üles võetud materjali. Hiina võimud ei andnud nimelt Kersnale Nepalist Tiibetisse sõidu luba. Ja kolmandaks: tõeliselt põnevad osad karmist võitlusest mägede, elu ja surmaga, mis peaks telerite ette meelitama veelgi rohkem vaatajaid, ootavad alles eetrijärge.

Hiiglaslik ettevõtmine. Kaasakiskuvad saated valmivad kõike muud kui mängeldes. Tõnis Lepik veetis koos ekspeditsiooniga mägedes kaks kuud ning võttis selle ajaga üles 30 tundi videomaterjali. Kaamerat kandis ta muist aega paksu jope all, sest seal püsisid mehhanismid soojas, ning aku laadimiseks kasutas päikesepatareid. (Paraku läks kaotsi kaks kassetti, millest ühele oli jäädvustatud Nepali põletusmatus.)

Kersna 9-päevase retke Nepalist Luklast Everesti baaslaagrisse ja tagasi jäädvustas šerpa Dhruba Simkhada. Kummatigi ei näita tema üles võetud kaadrid kaugeltki kogu õudust. Nimelt seda, kuidas Eesti ajakirjanike kümnevõistluse rekordimehe murdis nn mägede haigus – segu peavalust, metsikust tüdimusest ja ükskõiksusest, mis röövivad isu midagi näha ja midagi kuulda, isegi tahte olemas olla.

Ometi nimetab Kersna oma katsumust võrreldes kas või Lepiku kogetud tõsise mägironimisega kõigest matkamiseks.
See-eest on ta andnud oma hingestatud panuse merepinna läheduses. Nädala eest veetis ta koos montaaÏireÏissööri Andres Lepasarega telemajas ühtejutti 17 tundi – hommikul kella üheksast öösel kaheni –, et panna kokku kolmas ja neljas saade.
Selle nädala keskpaigaks oli Kersna kulutanud «Mount Everesti» tegemiseks 400 tundi – poolsada 8-tunnist tööpäeva ehk kümme 40-tunnist töönädalat – ning saanud valmis kuuest saatest neli.

Võrreldes tavaliste saadetega, mille monteerimiseks kulub Lepasarel päev-kaks, on suvest saati käinud «Mount Everesti» ettevalmistamine hiiglaslik ettevõtmine. Nagu mäe enda vallutaminegi.

Esimene tragöödia. Sel nädalal eetrisse läinud kolmas osa, kus Lepik on jäädvustanud eestlaste käigu 6400 meetri kõrgusele ülemisse baaslaagrisse, on kui sissejuhatus sarja teise poolde.  Järgmise nädala osas jõuavad mägironijad Everesti põhjasadulani, kust avanevad Kersna sõnul fantastilised vaated – taevas on tume nagu tint, lumi valgemast valgem ning telgid tibukollased.

Ent sama hingeraputav kui looduse ilu on see, mis juhtub järgmises osas ekspeditsiooni liikme Margus Proosiga. Ta kukub kaheksa meetri sügavusse auku, ise seda filmides. «Need on vapustavad kaadrid,» kinnitab Kersna.

Viies saade näitab läbi Lepiku kaamerasilma ning Kersna jutustajateksti abil seda, kuidas Eesti mägironijad pikkamisi ja vaevaga Everesti tipu poole pressivad. «See ei ole mingi reality show, kus istutakse õhtul ümber lõkke ja vaadatakse, kellele auku kaevata või kes välja hääletada,» räägib Kersna. «See on reaalne elu.»

Kuuenda saate finale ultimo’ks on leedulase Saulius Viliuse filmitud hetked, mis isegi paljunäinud Kersnal kananaha ihule tõid. Hoides käes poole VHS-kasseti suurust kaamerat, mida tuli lõikava külma tõttu põues ihu ligi üles viia ning veel viimases laagris 8300 meetri kõrgusel priimusetulel soojendada, on Vilius jäädvustanud Alar Siku, esimese eestlase sammud ja esimesed sõnad pärast  8848 meetri kõrgusele jõudmist.

«Need on väga kvaliteetsed kaadrid, arvestades seda, mida mehed olid pidanud selleks ajaks läbi elama,» nendib Kersna. «Me ei saa ju nõuda, et seal oleks helikopterilt võetud panoraamid.»
Ent ka dokumentalistikal on omad piirid. Nii jääb televaatajail nägemata, kuidas Eesti mehed Katmandus Everesti vallutamist tähistasid. Laiem üldsus peab rahulduma lihtsa teadmisega, et nüüdsest ootab seal Alar Sikku restoran, kus teda kui maailma katusele jõudnut ootab alati tasuta kõhutäis.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75