Villu Reiljan

Kes on siis möödunud nädala negatiivseks kangelaseks tõusnud Villu Reiljan tegelikult? Mees, kes oli vaieldamatult eelmiste presidendivalimiste juhtfiguur, Euroopa Liiduga liitumisele Kadriorus tee sillutaja, kõigutab täna valitsust ja tal on selleks enda sõnul piisavalt veenvaid põhjusi. Tänu Reiljani kavalale muigele ja oskusele igast olukorrast terve nahaga välja tulla, on endisele metsamehele ja käbiseemne uurijale just poliitikas külge kleebitud sildid Vana Rebane, Hall Kardinal ja Luua Oligarh. Tundub, et ükski neist pole õige. Vähe on neid, kes on tema edu taga osanud näha selget ja terast talupojamõistust, sest see tunduks liialt lihtne.

Alles peeti teid president Rüütlile Kadrioru-tee sillutajaks ja euroreferendumi võidu sepistajaks, nüüd aga kõigutate valitsust ja taganete oma lubadustest. Mis tegelikult toimub ja kes te siis olete – mässaja, röövel või vaba mees?
Ei noh, kõik teevad ju midagi. Ega me ei taha kriisi – kõik need küsimused on ammu läbi räägitud, kuid me nägime, et rääkimine enam ei aita. Mis puutub igasuguste kirjade vahetamisse, siis mulle pole selline asi kunagi meeldinud, tahan ikka inimestega otse rääkida. Aga poliitikas on nii, et kui rääkimine ei aita, siis vahetatakse kirju.
Eks see kiri (Rahvaliidu sel nädalal avaldatud memorandum – toim) ole nüüd läbi loetud, kuid seda oleks võinud teha palju varem ja vastata mitte sellises toonis, nagu seda tehti: 24 tunni jooksul otsustatakse teie mahalaskmine.

Aga mis teid siis ikkagi barrikaadidele ajas?
Igal inimesel on oma arusaamad maailma asjadest ja õiglustundest. Kui vähegi viitsid end analüüsida, jõuad kunagi tunnetuseni, kuhumaani sa saad ja tohid minna.
Meie ei saanud enam nii edasi minna. Lugege koalitsioonilepingut ja te näete, et elu ei hakka mitte lihtsalt paranema, vaid see paraneb kohe homme. Kommunism on selle pildiga võrreldes, mida koalitsioonilepe meie silmade ette maalib, lausa naljamäng. Ütlesin juba tookord, et kirjutame vähem ja teeme rohkem.

Kui palju on selles kõiges isiklikku pettumust?
Olen alati isiklikud asjad tööasjadest lahus hoidnud, kuid mulle on inimesena äärmiselt oluline, et suudan oma käitumist seletada ja iseenda silmis väärikaks jääda.

Aga äraostmatute patukahetsusega lepite?
Küsimus on pigem selles, et võib-olla nad ongi teinud valearvestusi, võim on pähe löönud ja nüüd rahunenult kahetsevad. Aga me ei räägi kahetsemisest, seda pole vaja, me räägime asja sisust ja see on hoopis karmim asi. Nii ei saa asju teha, nagu nad (valitsus) tahavad, sest ühiskond ei kannata seda lihtsalt välja.
 
Kas teile endale polegi siis võim armas?
Seda on minu käest eriti viimastel päevadel palju päritud. Alles küsis üks ajakirjanik, ise näost valge, et kas ma ikka saan aru, et mind ootab ees opositsioon. See pole elu ju lõpp: inimesed on oma põhimõtete pärast vangis istunud, mõned isegi tapetud või tuleriidale saadetud. Opositsioon on sellega võrreldes lausa kuurort!

Ministrihüvedest loobumine ei valmista teile mingit probleemi?
Ametiauto pole küll teema, mis mind kunagi erutanud oleks. Ma pole selle roolis ise ühtegi kilomeetrit sõitnud, mul on autojuht. Kui nädalavahetusel koju Luuale sõidan, siis oma autoga.

Ega te ometi taha öelda, et olete hoopis teistsugune kui teised?
Ei, seda mitte. Kui räägitakse, et on olemas kordumatuid inimesi, neid, kes kunagi ei eksi või kes teevad midagi enneolematut, siis mina see küll ei ole – olen tavaline inimene. See, et inimestel võimu juures vastustunne ja mõistus millegipärast kaduma kipuvad – nojah, eks öelda ju, et võim, viin ja naised võivad viia nii ühe kui teise. Kuid mul ei ole küll ühegagi neist kolmest asjast elus probleeme olnud.

Kas te ise pole kunagi eksinud?
Minulgi on juhtunud, et muudkui teed ja toimetad, ühel päeval asju analüüsides aga selgub, et oled jõudnud olukorrani, mida oli üsna raske viisakate sõnadega kokku võtta. (Peab silmas esimest valitusse kuulumise aega – toim.)

Mis teid metsandusse tõmbas – praktiline meel?
Osalt kindlasti, sest tegelikult olin kunagi väga kõva spordipoiss, lauatennises on mul koguni I järk. Sport tõmbas kõvasti, aga ema ütles enne oma surma (Reiljan oli siis keskkooli lõpuklassis – toim), et kehakultuur pole vast see kõige õigem elukutse, millega end tulevikus toita, ja isa omalt poolt pakkus, et see võiks olla metsandus. Ka mu õde oli juba metsanduse lõpetanud ja loodus mulle meeldis. Mul polegi olnud toredamat aega, kui see kümme aastat metsaülemana.

Riigitüüri juurde ei kippunud isegi mitte mõttes?
Mitte sinnapoolegi! Metsaülemaks tahtsin küll saada, aga siis hakati mind vägisi direktoriks sundima. Mina jälle tundsin, et 1978. aastal oli see minu jaoks veel vara. Lõpuks seati mind fakti ette: kas hakkad direktoriks või lähed Luualt ära. Ma ei ole rändaja tüüp, ja nii ma siis hakkasingi direktoriks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.25