Shenley külas asuvast tagasihoidlikust pruunikates toonides kahekordsest eramust mööda jalutades ei pane miski arvama, et tegu on piirkonna ühe tuntuma inimese, Inglismaa esiliiga klubi Watfordi väravavahi Mart Poomi kindlusega.«Oleme tagasihoidlikud inimesed,» ütleb Lissel Poom. Tema sõnades pole põhjust kahelda, sest ka hubase maja sisemus ei anna märku priiskavast elustiilist.Harjusid Briti huumoriga Suurema osa ajast Inglismaal veetvad Mart ja Lissel Poom kinnitavad, et hoolimata igatsusest koduste järele tunnevad nad end kuningriigis kodusemalt kui Eestis. «Eestis veedetud aeg kujuneb tavaliselt väga pingeliseks. Kiiresti tuleb sugulased-tuttavad läbi käia, Mardil on kokku lepitud mitu kohtumist,» selgitab Lissel Poom. «Õnneks on Markuse õpetajad mõistvad ja lubanud pojal Eestis pikema viibimise nimel mõnikord koolist puududa.» Samas pole Poomid siiani suutnud täielikult omaks võtta konservatiivse ja oma traditsioone kõrgelt hindava saareriigi iseärasusi. «Algul oli raskusi Briti musta huumori mõistmisega. Nüüd ei võta ma kohalikke nalju isiklikult,» räägib Lissel Poom. «Eestist tulnutele tundub kindlasti võõras, et näiteks panga ja kooliga asju ajades tuleb tihtipeale kirjutada paberil kiri,» lisab Mart Poom. «Lihtsam ja kiirem viis oleks saata e-kiri, kuid igas riigis on omad kombed ja tavad ning neid tuleb austada.» Inglaste rahvusrooga Fish & Chipsi ehk friikartuleid ja kala, mida Londoni kesklinnas ligi kahesaja krooni eest turistidele pähe püütakse määrida, Poomide kodusest menüüst ei leia. Lissel Poomi käe all valmivad tervislikud toidud, näiteks Postimehe külaskäigu ajal oli laual grillitud forell, pruun riis ja keedetud juurviljad. Teed piimaga ikka joome ja Andreasele meeldivad väga oad, täpsustab Lissel Poom. «Klubi on mängijatele soovitusliku menüü koostanud, kuid mulle pole seal midagi uut, sest olen alati tervislikult toitunud,» räägib Mart Poom. Kiidavad teenindust Kuigi Inglismaa vasakpoolne liiklus, eraldi asetsevad sooja ja külma vee kraanid ning mandrieurooplastele küsitava kvaliteediga toit on närvi mustaks ajanud nii mõnelgi maarjamaalasel, tuleks Poomide meelest eestlastel mitmes asjas brittidelt õppust võtta. «Kindlasti on inglaste liikluskultuur viisakam. Hiljuti Tallinnas olles tekkis mul autoga sõites lühikese aja jooksul kolm ohtlikku olukorda, kus ma endal süüd ei näinud. Ka teenindus tundub Inglismaa söögiasutustes parem olevat,» võrdleb Mart Poom. «Eestisse tulles tunnetan kohe, et tegu on noore ja areneva ning kiire elutempoga riigiga.» Lissel Poomi südame on teinud soojaks vabatahtlikud, kes aitavad kooli minevatel ja sealt tulevatel väikelastel turvaliselt teed ületada. Arenguruumi näeb ta ka Eesti supermarketitel. «Kui kassas makstes meenub, et unustasin midagi võtmata, toob poe töötaja soovitud kauba mulle kohe müügisaalist ära. Abilised on valmis ostetud asjad kottidesse panema,» kirjeldab Lissel Poom. Elukohaks valisid Poomid Londoni kesklinnast kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel asuva Shenley, sest pereeluks ja lastekasvatamiseks vajalikud asutused paiknevad käe-jala juures. Parema hariduse ja turvalisema keskkonna huvides pandi kaheksane Markus erakooli. Poole noorem Andreas käib veel lasteaias, kuid järgmisel sügisel tuleb temalgi Inglismaa seaduste järgi koolitee jalge alla võtta. Poomi tunnevad kõik Ehkki Poomid on Shenleys elanud napilt üle aasta, tundub eestlasest väravavahi nägu tuttav olevat kõigile külaelanikele. Postimehe lühikese visiidi käigus puhusid Mart Poomiga tänaval jalgpallijuttu nii poisikesed kui ka keskealised mehed. «Tüütavaks pole fännid muutunud. Inglased on loomult rahulikumad kui itaallased ja türklased,» ütleb Mart Poom. Samas on kohalike teadmised Eestist tagasihoidlikud. «Ollakse kursis, et poissmehed käivad Tallinna ja Praha lõbustusasutustes pidutsemas,» toob Mart Poom näite. «Samas tõestas Inglismaa–Eesti jalgpallimäng veel kord vuti suurt rolli ühiskonnas. Kaks omavahelist kohtumist tutvustasid Eestit rohkem kui poliitikud aastatega suutnud.» Poomid tunnevad end udusel Albionil küll suurepäraselt, kuid kodumaal on nende südames jätkuvalt eriline koht. Nende patriootilisust näitab kas või see, et kuigi mõlemal Inglismaal sündinul ja inglise keelt eesti keelest paremini valdaval pojal oleks võimalus võtta sealne kodakondsus, pole seda võimalust kaalutudki. «Tuleviku seome kindlasti Eestiga,» kinnitavad Mart ja Lissel Poom justkui ühest suust. Vanameistrit kannustab unistus naasta kõrgliigasse Nähes, millise pühendumusega operatsioonidest räsitud kehaga Poom ka 35-aastaselt treeningutel rassib, tekib vägisi küsimus: miks vanameister ennast jätkuvalt armutult piitsutab? Poomi sõnul kannustab teda unistus mängida neljanda klubiga Premier League’is. Olukord selleks on soodne, sest Watford jubib tosina vooru järel esiliiga tabelit üheksa punktiga järgnevate ees. Ema õpetussõnad meeles «Jalgpall on pere kõrval teine suur armastus ja eneseteostusvõimalus. Tahan seda nautida kõrgel tasemel võimalikult kaua,» räägib varem kõrgliiga klubidest Derby County, Sunderlandi ja Londoni Arsenali hingekirja kuulunud Poom. «Raske on elada, kui spordis või mõnes muus valdkonnas eesmärke pole. Ema on mulle öelnud – kui midagi teed, tee seda korralikult,» lisas ta. Jalgpalliviirusega nakatunud Poomi olukord olevat koguni nii «hull», et Watfordi juhendajal Adrian Boothroydil tuleb eestlase treeningutelt minemaajamiseks jõudu kasutada. «Tegin ka Arsenalis kõige rohkem trenni. Tahan kõiki pakutavaid võimalusi ära kasutada,» selgitab ta. Poom pidi enne ja pärast EM-valikmängu Inglismaaga korduvalt vastama küsimusele, kas kohtumine jääb talle koondises viimaseks. «Nullimängu korral võinuks seda kaaluda,» ütleb Poom. «Kuigi Eesti peab tihti kaotusekibedust tundma, olen patrioodina alati uhke, kui saan riiki jalgpalliväljakul esindada.» Igapäevane uriiniproov Watfordi klubi üheks trumbiks peab Poom juhendajana esimesi samme astuvat 36-aastast Boothroydi. «Treeneri puhul ei loe vanus, vaid teadmised. Tegu on ambitsioonika ja avatud meelega mehega, kes pöörab palju tähelepanu pisiasjadele ja on mängijate vastu aus,» kirjeldab Poom. Kuigi Watfordil puudub täiskohaga massöör, hoiab klubi mängijate tervisel hoolikalt silma peal. Jalgpallurid peavad end iga päev kaaluma, andma uriiniproovi ja täitma enesetunnet kirjeldava ankeedi. Kord nädalas saab käia nõelravis. Treeningutel, kus kõrge tempo hoidmiseks käivad vabatahtlikeks pallipoisteks kohalikud üliõpilased, rassitakse pulsimõõtjatega, pärast mängu ootavad sportlasi taastavad joogid ja jäävann. Et jalalihased kiiremini väsimusest võitu saaksid, tõmmatakse pärast duši all käimist jalga spetsiaalne pikk aluspesu ehk skins. Konkurentidele annab silmad ette ka Watfordi IT-osakond. «Pärast igat mängu antakse igale mehele DVD, mõnikord filmitakse ka treeninguid,» täpsustab Poom. Perenaine Lissel Mart Poomi terve elu on kulgenud jalgpallirütmis ning abikaasa karjääri huvides on Lissel Poom pidanud oma ambitsioonid maha suruma ja temale on jäänud koduperenaise roll. Ärgu nüüd lugeja valesti aru saagu – sarmikas naisterahvas ei tee seda vastumeelselt. «Ma pole karjääriinimene ega tunne, et teeksin kodus olemisega Mardile ilmatuma suure teene,» tõrjub Lissel Poom, kellel on pooleli õpingud Tartu Ülikooli Avatud Ülikoolis ärijuhtimise erialal. «Mulle meeldib lapsi kasvatada ja kodu eest hoolitseda ning ma ei võta seda kui piinarikast tegevust.» Kuigi Lissel Poom hoiab laste kantseldamise ja vaaritamise kõrval ka kodu korras ning käib kaasa elamas mehe kodumängudele, pole tema õblukestele õlgadele jäänud traditsioonilised tugevama soo esindajate tööd. Nii hoolitseb neil muru niitmise ja heki pügamise eest aednik, lisaks käib aknapesija. (PM) |
