Endla astus Eesti teatri 100. ning enda 95. sünnipäeva aastal julge sammu, tuues juubeli puhul lavale vaid omamaist päritolu tekstid. Küllap on seesugune eestimaise eelistamine teatri jaoks omamoodi julgustükk, milles nii riski ja hullumeelsust kui ka usaldust oma publiku vastu. Ei mäleta, et samasuguse julgustükiga oleks mõni teine teater lähiajaloos hakkama saanud. Kui üldse.

Sügise juhatas sisse Jaan Kruusvalli senimängimata «Võikõllane üü» (lav Enn Keerd), kohe-kohe on Tiit Palu lavastuses tulekul veel Tuglase «Väike Illimar» ja Astrid Reinla komöödia «Koduabiline» ning Madis Kalmetilt Jaan Kaplinski «Liblikas ja peegel».

Mäletatavasti nägi juba nõukaaegne repertuaaripoliitika ette laia skaalat, kus jagus muu hulgas ruumi nii klassikale kui lääne autoritele. Kuigi eestlane armastab ja hindab üha enam OMA (nii kodumaiseid toiduaineid kui disaini näiteks), siis puhtalt eesti dramaturgia peal ühel hooajal kassat teha.... Ning seda pealegi väikelinna teatris, mis peab eriti arvestama oma vaatajaga, oma adressaadiga.

Pärnus on selleks suuresti väike- ja supellinna küllaltki alalhoidlik ja pigem traditsioone hoidev kui eksperimente eeldav publik, kellele lisanduvad tervisvetelt kosutust otsivad kallid kaimud üle lahe.

Veel kümmekond aastat tagasi oleks sellisele ettevõtmisele vaadatud selgelt kui enesetapule, sest uuem eesti dramaturgia peaaegu puudus. Ent just viimase kümnendi uue eesti dramaturgia võimas tulek on kahtlemata nii meie eneseteadvust kui teatrite repertuaariampluaad kõvasti kindlustanud. Kivastik, Kivirähk, Tätte ja Vadi on nimed, ilma kelleta praegust eesti teatri pilti ei oskakski enam ette kujutada.

Iseküsimus, et kõik eelnimetatud uue eesti dramaturgia laineharjal purjetavad dramaturgid on vähemal või suuremal määral justkui kinnistatud ühe või teise teatri juurde. Endla paraku sellesse ringi ei kuulu. Samas olid pärnakatel välja käia oma nimed – Jim Ashilevi ja Mihkel Ulman.

Siit aga omakorda küsimus: kas siis varasem eesti dramaturgia on tõesti sedavõrd ahtake ja kinni oma ajas, et sellega ühte hooaega kinni ei kata? Ehk siis teisisõnu – nii et repertuaariteatrile kohaselt oleks esindatud nii tõsisem pool kui komöödia.

Küllap on küsimus pigem teatripubliku harjumustes, tema vastupanuvõimes, traditsioonides. Kas publik oma ja ehtsat väärtustab, näitab ilmselt alanud hooaeg. Ent etteruttavalt tuleb öelda, et teatriretseptsiooni seisukohalt on eksperiment ennast õigustanud.

Undilik muusikal

Tegelikult sai omadramaturgiale keskendumine alguse juba eelmisel hooajal, kui eesti dramaturgia aasta Pärnus juhatas sisse teatri peanäitejuhi Tiit Palu lavastatud «Mis värvi on vabadus» Mati Undi jutustuse «Mõrv hotellis» põhjal.

Mati Undi «Mõrv hotellis» pole kindlasti tekst, mida igaüks oskaks lugedes lavale kujutleda. Unt tõi teatrisse uue žanri, millel praegu veel polegi muud nime kui Undi teater. Kas ja kui kaua püsib Undi teater uus – tema enda või teiste tehtuna –, ei oska öelda. Kuid kahtlemata on see uusim, mis meil on.

Tiit Palu «Mis värvi on vabadus» selle hooaja ühe värskema teatrielamusena taaselustas suhteliselt vahetult pärast Meistri enda lahkumist ja vaat et natuke julmaltki undilikku lavaelu. Pani rõõmsalt ja pieteeditundeta ühte patta nii Spiel’i kui ka Angst’i, nii et Unt seal kuulsas taevases trupis peaks küll rõõmustama. Koos meiega.

Kui keegi kirjeldanuks varem, et tegemist on lavastusega, kus peaaegu kogu tekst kantakse ette «kaadri taga» ning mis seob elegantselt ja hoolimatult Undi esprii 60-ndate šlaagritega, poleks võib-olla teatrisse läinudki. Seda, et «Mõrvast hotellis» saab suurepärase muusikali, oli äärmiselt üllatav ja rõõmustav avastada.

Lavastuses on olemas olulisim, mida teatrisse otsima tasub minna. Selle kohta sobib öelda näiteks «õhustik» (või koguni «vaim»), aga tegelikult on see lihtsalt petta saamine ja enda petta laskmine. Ja selle nautimine. See ongi Spiel.

Ning vaatamata Tambet Selingu äärmiselt delikaatselt loodud, siiski täpne ja aimamisi väliseltki Undiga sarnase peategelase ekslemisest ajastutruus ettekujutuses modernarhitektuurist, saab vaatajale üha enam selgeks: see lugu on meie tänasest põgusate kohtumiste võõrandunud maailmast. Maailmast, kus pole enam kokkusaamisi, on vaid möödumised.

Lavakad Endla laval

Kui enne sai mainitud, et Endlal paraku oma ihudramaturge pole, aga tänapäeva näitekirjandust on vaja samuti publiku ette tuua, siis Kivirähki «Rehepapp» on Pärnus toimunu ja vist siiamaani toimuva tolmu ja kirgi üleskeerutava kultuuripoliitika ehk siis Soosare Uue Kunsti Muuseumi taustal väga tänuväärt materjal. Kuna kogu seda kampa seal laval ühendab vastupandamatu omandiiha – võtta, kust võtta annab. Ega ole erandiks ka Rehepapp ise.

Andrus Kivirähki postmodernistlik pseudomütoloogia «Rehepapp» lavastus Priit Pedajase käe all ja lavakunstikooli diplomandide esituses tuli sel korral Eesti teatris lavale juba neljandat korda.

Teatrikooli diplomilavastused on teatripildis olnud alati mingi erilise, lausa märgilise tähendusega. Alati on räägitud nooruslikust teatritegemislustist, uutest tuultest, värskusest, ansamblitunnetusest.

Paraku ei täitnud Pedajas ega Pärnu lavastus täiel määral neid ootusi, mis noortele näitlejatele juba nende esimeses «päris töös» pannakse. Lavastus kandis kohati kiirustamise märke, tihti stereotüüpne mängumaneer ei suutnud seda tunnet hajutada.

Kõige eredamalt joonistus ehk välja Sergo Varese Rehepapp, kes sai lavastuse rütmiliseks teljeks oma rõhutatud ning ikka ja jälle korratud tekstiga, et enne keskpäeva tuli korraks päike välja, omandades suurema ja olulisema tähenduse lavastuse kontekstis kui selle lausejupi argine tähendus. Kokkuvõttes võib korrata vist ka juba varem kriitikas väljaöeldut, et Pedajase lavastus oli ometi pigem Kivirähki romaani illustratsioon kui tõlgendus.

Kui Kitzberbi «Kauka jumala» Mogri Märt on püsinud eestlaste teadvuses üsna ühetähenduslikult negatiivse tegelasena, rahaorjuse ja ihnuse võrdkujuna, siis Andres Noormetsa lavastus püüab ennekõike seda stereotüüpi lõhkuda ja tuua näitemängu sisse tänapäevasemat tõlgendust, näidates peategelast kaugeltki mitte sedavõrd must-valgena ja üdini negatiivse märgiga. Rekkori Mogri Märt on kohati isegi sümpaatne.

Samas annab kavaleht ja Silver Vahtre kujundus lavastuse «lugemiseks» selge ja ühese suuna: rahvariidemuster pole tegelikult ei midagi muud kui triipkood, mis kõikidel kaupadel, mida saab osta ja müüa.

Näitlejatöödest tahaks peategelase kõrval ehk enamgi esile tõsta Sepo Seemani libekeelset müügimeest, kelle lakutud pealispinna all pesitseb lurjus. Just Seemani särava rolli taustal ja partnerluses Rekkoriga astub viimase Mogri Märt nüansirikkamalt ja inimlikumana vaataja ette.

Valus poistekas

Kahju, et noore mustanahalise eestlase Jim Ashilevi kibe mehekssaamise lugu «Nagu poisid vihma käes» Andres Noormetsa lavastuses juba suvelavastusena möödanikku vajunud on. See lavastus võinuks olla ja pidanuks olema gümnaasiumi õppeprogrammi osa. Iseäranis poistele.

Näidend balansseerib kohati absurdi, sürrealismi ja eriti musta huumori piiril (näiteks proovitakse seal homoseksuaalsust ravida kiiritamise abil). Näidendit lugemata ei saagi aru, kas kohatine liigne tõsidustaotlus, samas hetketi teatav vindi ülekeeramise oht (alaealised poisid roosas valguses homotantsu tantsimas) on algmaterjali või lavastuse viga.

Ent see lavastus püstitas hunniku olulisi küsimusi, tõi esile ridamisi häid osatäitmisi (taas Tambet Seling, aga ka Erni Kask, Lauri Kink jt) ning jättis õhku ühe suure saladuse. Nimelt mängis Janek Joost Arsti rolli nii mõistatuslikuks, et tahaks teada: milles on tema probleem?

Senilavastamata Kruusvall

Nii nagu Endla julgustükk on tervet hooaega läbiv omadramaturgia mängimine, nii oli kahtlemata julgustükk ka Jaan Kruusvalli küllap kuskil 80-ndate keskel kirjutatud, kuid paraku alles nüüd rambivalgust näinud «Võikõllane üü» Enn Keerdi lavastuses. Miks see Kruusvalli näidend seni kaante vahelt kaugemale ei ole jõudnud, pole raske mõista.

Kruusvalli Mikiveri lavastustes ilma teinud näidenditega «Pilvede värvid» ja «Vaikuse vallamaja» see võrdlust loomulikult ei kannata. Pole selles eelmainitud näitemängudele omast ajastutraagikat ega üldistusjõudu. Ning ka mitte selget ja dramaturgiliselt õnnestunud lõppu.

Miks siis Enn Keerd seda ikkagi teha võttis? Kindlasti mitte näidendis kõlava kolhoositemaatika pärast. Olulisemad on seal hoopis inimeste suhted, sest ega need siis sotsialismi asendumisel kapitalismiga kuskile kadunud pole.

Hoopis vastupidi, viimasel kümnendil ja just maal seoses ümberkorraldustega ühiskondlikus elus on need saanud veelgi teravama ja valulisema tähenduse. Just üksinduse ja töötuse probleem, mis näidendis kesksel kohal, on maal ka praegu valusalt aktuaalsed.

Keerdi lavastus on pretensioonitu, aga mitte ka pinnapealne ja seda eelkõige tänu Indrek Taalmaa osatäitmisele. Kellele sekundeerib Carmen Mikiver, luues huvitava ja nüansirikka, meest otsiva ja ootava maanaise kuju. Ent just Taalmaa mäng mõjub kõige värskemana ja küllap suuresti ka seetõttu, et pole varem teda trehvanud mängimas sellist tüüpi, nagu ta siin kehastab. Ikka teame Taalmaad mängimas macho’sid või kantpäid. Nüüd avaneb võimalus näha näitleja tunduvalt laiemat näitlejapagasit.

Tiit Palu pealavastamisaeg tundub juba olevat Endlas midagi käima lükanud. Mis protsessid need on ning kas need päädivad Endla kaheksakümnendate hiilguse comeback’iga – kes teab. Pole ka oluline, salapärane liikumine allhoovustes on huvitavamgi.