Reformierakonna noortekogu mõistis hukka Rahvaliidu noorte idee kindlustada kõik normaalselt edasijõudvad üliõpilased väikese riikliku stipendiumiga, niinimetatud tudengipalgaga. See on kiiduväärt vähemalt selles mõttes, et annab lootust parlamendivalimiste-eelse sisulise debati võimalikkusele erinevate maailmavaadete vahel ja ühiskonnale olulistes küsimustes.

Samal teemal: Reforminoored: tudengipalk ei taga paremat elu Rahvaliit tutvustas üliõpilastele tudengipalga ideed

Loomulikult tuleb laen hiljem oma palgast tagasi maksta. Justiitsminister kavandabki juba eelnõu, mis lõpetaks kehtiva korra, kus riigi ja omavalitsuse teenistusse astunud noorte eest kustutab õppelaenu riik.

Rahvaliidu noored on seevastu seisukohal, et hariduse pakkumine on üks riigi põhikohustusi. See pole erasektori teenus, mida kasutavad vaid need, kellel selleks raha on. Nende arvates on õppelaenu piirmäära tõstmine pigem pankade toetamine kui üliõpilaste abistamine ning vastutuse ühiskonna tulevikku investeerimisel peab võtma koos tudengitega ka riik.

Tudengielu pole odav

Tegemist on tõepoolest põhimõttelise maailmavaatelise erinevusega. Mõlemad mudelid – tasuline kõrgharidus koos õppelaenuga ja tasuta kõrgharidus koos riigipoolse tagastamatu toetusega – on maailmas käibel. Esimene mudel – nagu kõik meie liberaalide eeskujud – valdavalt Ameerikas ja teine sotsiaaldemokraatide kauaaegse mõju all olnud Euroopas.

Meile sobiva tee otsimisel ei tuleks lähtuda siiski mitte ideoloogilistest dogmadest, vaid tänapäeva Eesti ja tema tudengite reaalsest olukorrast ja võimalustest.

Tuletan lugejaile meelde, et praegu on Eestis umbes 68 000 üliõpilast, kellest 31 000 on riikliku koolitustellimuse alusel tasuta õppes ja 37 000 omandab kõrgharidust omaenda rahakoti najal. Enamik tudengeist võtab õppelaenu, mille piirmääraks on 20 000 krooni aastas.

Õppemaks varieerub Eesti kõrgkoolides 20 000 ja 100 000 vahel. Riiklikku õppetoetust saab umbes 9000 üliõpilast ja selle suuruseks on 800–1200 krooni kuus. Ühe inimese arvestuslik elatusmiinimum Eestis on 1490 krooni kuus. Ühiselamu koha eest tuleb renoveeritud üliõpilaskodudes maksta vähemasti tuhat krooni kuus, erapindadel loomulikult rohkem.

Seega võib väita, et isegi need 15 protsenti üliõpilastest, kes lisaks laenule saavad ka toetust, ei suuda 2500 krooniga kuus kuidagi ots otsaga kokku tulla. Rääkimata veel võimalusest õppemaksu maksta. Tuleb käia tööl või loota vanemate rahakotile, mis teatavasti pole kaugeltki ühepaksused.

Tasulise kõrghariduse puhul peaks õppelaen olema minimaalselt 60 000 krooni aastas, millest tuleneb tagasimakse kohustus

300 000 krooni pluss intressid. Jagades selle kümne aasta peale, tähendaks see ikkagi vähemalt 2500-kroonist väljaminekut kuus. See aga oleks praeguse keskmise 7000-kroonise netopalga juures ilmselt võimatu.

Küllap on reforminooredki nõus, et õppelaenu tagasimaksmisest võiks ehk rääkida alles 15 000-kroonise brutopalga juures. Kuid kõrgharidusega noor vajab ju ka omaette kodu, perele autot ja sooviks vahel reisimaski käia. Ning mingid poliitikud räägivad veel rahvuslikust vajadusest lapsi teha. Lapsevanker üksi maksab juba 5000 krooni.

Probleem on selles, et Eestis ei väärtustata kõrgharidusega inimeste tööd.

Paljudel erialadel, näiteks õpetajad, kultuuritöötajad ja arstid, on tööle asuva spetsialisti palk alla riigi keskmise. Ja kuigi tööpuudus on praegu väike, ei tähenda enamikul erialadel kõrgkooli minek oma tuleviku materiaalset kindlustamist.

Pigem vastupidi – Euroopasse või USAsse teenindajaks või isegi lihttööliseks minek tähendab seda hoopiski rohkem. Neist aga, kes seal on mõned aastad olnud, suudavad või soovivad vaid väga tublid tulla Eestisse tagasi kõrgharidust omandama.

Muidugi on mündil ka teine pool. Üha enam Eestis tasuta kõrgharidust omandanud noori suundub tööle Euroopasse, kus neile vääriliselt makstakse.

Puudub mehhanism, et neilt õpperaha või riigitoetust tagasi küsida, ja Euroopa Liidu normid seda ka ei lubaks. Ühelt poolt kõneleb see asjaolu justkui tasulise kõrghariduse toetuseks, teiselt poolt sunniks suurem laenukoormus siit põgenema iga noore spetsialisti, kes vähegi suudab.

Laenule rajatud kõrgharidus

Minule on peamiseks argumendiks tasulise kõrghariduse vastu aga meie rahva väiksus. Suurrahvad saavad haridusega eksperimenteerida. Tagajärjed võivad ju olla kurvad inimestele, kuid ei ohusta rahvuse püsimist. Meid on aga nii vähe, et iga andekas inimene on kulla väärtusega.

Nagu ajalugu on näidanud, kerkib andeid tihti just metsatagustest küladest. Sealt, kus palgatase mitu korda madalam Tallinna omast ning kust kõrgkooli minek tähendab paratamatut oma toanurga ja leivakoti leidmist.

Just need pered kaaluvad kaua, enne kui söandavad nooruki saata kõrgharidusega riskima. Kõigil Indrekutel pole ka Hundipalu Tiitu, kes lisaraha kaasa annaks. Enamik lapsevanemaid on praegu aga juba ise raskes laenu- ja liisinguorjuses.

Seepärast on tasuline ja laenurahale rajanev kõrgharidus meie palgataseme juures eesti rahvuse jätkusuutlikkusele ohtlik. Õnneks ei näe seda ette ka lähipäevil riigikogus kinnitatav kõrgharidusstrateegia.

Meie eesmärk peaks olema võrdsete võimaluste Eesti. Järelikult tuleb leida sobivamaid lahendusi. Oluline on tõsta õppetoetusi kuni Rahvaliidu pakutud miinimumpalgani väljastpoolt kõrgkoolilinna pärit magistrantidele ning maksta õppetoetusi kuni pooltele tudengeile, kes õpivad riikliku koolitustellimuse alusel.

Selleks oleks riigil vaja täiendavalt kuni 300 miljonit krooni aastas. See oleks ikkagi üle kahe korra nigelam kui Soomes või Iirimaal, kellest meil meeldib tihti eeskuju võtta.

Ilma õppetoetuseta ei jõua me aga kindlasti Euroopa viie edukama riigi hulka. Noororavad võiksid sellele mõelda. Nagu ka kõik teised erakonnad oma valimiseelseid ideid välja pakkudes.