«Kell 11 lülitati aparaadid välja, pisike oli mu süles, isegi korraks kuulsime ta häält - ta nagu justkui ohkas,» kirjeldab noor ema Agnes (nimi muudetud - toim.) Perekooli koduleheküljel oma vastsündinud poja viimaseid hetki siin ilmas.

Noore ema ainus küsimus on - kas arstid ikka tegid 27. augustil toimunud sünnitusel kõik, et tema poja elu ei jääks vaid kümne päeva pikkuseks.

Traagiline juhtum sai alguse 24. augustil, kui viimaseid päevi rase Agnes läks koos mehega Rakvere haiglasse ämmaemanda vastuvõtule. Edasi kulges noorpaari elu nelja päeva jooksul nagu enne sünnitust ikka: Agnesele, kes pandi haiglasse saatekirjaga, tehti vajalikud läbivaatused ning ootuspäraselt algasidki valud.

Laupäeval, 27. augusti hommikul viidi Agnes sünnitustuppa, kus ta sai sünnituse kiirendamiseks veeni lahust. Mitu tundi valudes vaevelnud naine nõudis keisrilõiget, kuid arstid ei näinud sellel otstarvet.

Alles õhtu eel leidis kurnatud naine endas jõudu pressimiseks ning arstide naeratus tähendas vaid üht: nüüd läheb sünnituseks.

«Pool üheksa õhtul oli poisikene käes, kolmekesi tõmbasid nad ta välja, sest õlad ei tahtnud tulla. Laps pandi kõhu peale, aga häält ta ei teinud. Sattusin paanikasse. Lapsel lõigati nabanöör läbi ja teda hakati elustama. Süda küll lõi, aga kontakti polnud,» kirjeldas Agnes.

Rakvere haigla peaarst Sirje Kiisküla oli pärast juhtunut löödud.

Ta võttis kohe tol õhtul tööl olnud arstidelt-õdedelt seletuskirjad ning pärast nende lugemist mõistis, et tohtrid andsid endast parima. Veel ei osanud ta öelda, kas tehti mõni viga, mida oleks saanud normaalse sünnituse tagamiseks ära hoida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.17