Michael Park Foto: Andrus Peegel

Kui ma otsisin esmaspäevase kõmulehe Sun’i, Suurbritannia suurima trükiarvuga ajalehe võrguväljaandest uudist Michael Parki hukkumise kohta, siis kulus selleks tükk aega. Tabloidi spordiosa andis esmalt ülevaate igast viimasest kui nädalavahetuse jalgpallimatšist, siis wrestling ja alles seejärel jõudis järg Michael Parki surmani Walesi rallil.

Ometi hukkus koduteedel toimunud rallil Suurbritannia selle ala üks paremaid sportlasi. Võrdluse Michael Parkiga kannatas tänavu sportlike tulemuste poolest välja ainult Petter Solbergi kaardilugeja Phil Mills.

Samal teemal: Lühemad rallid toovad suuremaid riske

Eesti ajalehtedes oli uudis Michael Parki hukkumisest ühemõtteliselt esimesel kohal. Kinnitades veenvalt hukkunud rallisportlase ühes intervjuus öeldud sõnu: «Tõenäoliselt olen Markko kaassõitjana Eestis kuulsam kui Suurbritannias, kus keegi mind tänaval ära ei tunne».

R.I.P. Michael Park

Ent veel liigutavam kui meedia tähelepanu oli sadade Eesti rallisõprade kogunemine Michael Parki mälestuseks Tallinnas vaid viis-kuus tundi pärast surmaga juhtunud avariid.

Mitut puhku kohtasin sel nädalal Tallinnas autosid, mille tagaklaasile oli suurte tähtedega kirjutatud: «R.I.P. Michael Park.» «Puhka rahus. Michael Park».

Selle ala harrastajate fännide mõtteviisi võttis kokku ralliajakirjanik ja ise kaardilugejana Eesti rallivõistlustel osalev Olaf Suuder sõnadega: «Michael Parki, nagu iga rallisõitja, surm on eriline asi. On ju selge, et kui kihutad nii kiiresti edasi, siis võib surm tavalisest palju kiiremini vastu tulla.»

Rallifännid – nagu enamik paadunud spordifänne – pole just kõige siledamad tüübid. «Poliitiline korrektsus» on selles seltskonnas tundmatu või vähemalt ebaoluliseks peetud väljend. Ometi käitusid sajad rallifännid poliitiliselt väga korrektselt, kinnitades Jyväskylä rallidel aastast aastasse hiigelpikkade teleskoopritvade otsa sinimustvalge lipu kõrvale ka Inglismaa lipu. Tunnustades nii Markko Märtini kõrval tema kaardilugejat, kuigi selle elukutse esindajad jäävad pahatihti varju.

Ralli on Eestis läbi aegade väga populaarne olnud, aastakümneid on ralliradu palistanud tuhanded fännid. Ent aastakümneid polnud see sport meil võrreldav olümpiaaladega, kus näiteks parimad kergejõustiklased või korvpallurid võisid N Liidu ahistavatest oludest hoolimata võistelda maailma või vähemalt Euroopa absoluutselt parimate tegijatega.

Üheksakümnendate aastate alguses kannatas Eesti rallisport rängalt, sest järsk üleminek turumajandusele lõi jalad alt spordialal, mille harrastamine nõuab tulikalli tehnika tõttu suurusjärgu võrra suuremaid summasid.

Rahvusvahelised mehed

Markko Märtin näitas Michael Parki toel esimese eestlasena, et ka selle maa mees võib kitsastest oludest hoolimata rallis tippu tõusta. Urmo Aava ja Jaan Mölder juuniori areng näitab, et Märtini edu innustab noortesse Eesti rallimeestesse investeerima üha rohkem Eesti ettevõtjaid.

Üks asi on elada kaasa Eesti esivõistlustele rallis ja hoopis teine tera sõita MM-etapile, mille võidab kaasmaalane. Laialt on käibele läinud väide, et Markko Märtini ja Michael Parki viimaste aastate suursõitudele Soome rallil elas kaasa umbes 10 000 eestlast. Kui nii, siis pole kunagi varem ühelegi välismaal toimunud tippvõistlusele vahetult kaasa elanud nii palju Eesti spordisõpru.

Kuigi seda pole mõõdetud, on Markko Märtin tõenäoliselt kõige tuntum Eesti sportlane maailmas. Michael Parki roll Markko Märtini eduloos maksab palju. «Kui see juhtus, kaotasin ma maailma parima kaardilugeja, väga hea sõbra ja venna,» tunnistas Markko Märtin esimeses õnnetusejärgses pressiesinemises.

Eesti spordi edusammud viimastel aastatel sõltuvad üha sagedamini maailma parima oskusteabe kasutamisest. Mõelgem kas või sellele, kui olulised on Aleksander Tammerti ja Gerd Kanteri tõusus maailma kettaheite tippu nende välismaalastest treenerid.

«Michael Park nautis iga meetrit sellest rajast, mida ta ralliautol kihutas,» iseloomustab teda Olaf Suuder.

Parki kirjeldab inimesena hästi tõik, et ta koolitas omal algatusel Eesti kaardilugejaid.

Inimesena oli ta Markko Märtini vastand. Kinnise ja kidakeelse eestlase kõrval torkas avatud ja mahlaka ütlemisega inglane eriti silma. Nagu sageli elus, klappisid suurepäraselt just need, näiliselt nii vastandlikud tüübid.

Markko Märtini teeneid on Eesti riik tunnustanud Punase Risti IV klassi teenetemärgiga. Riikliku teenetemärgi – Maarjamaa Risti IV klassi ordeni – osaliseks on saanud ka näiteks islandlasest jalgpallitreener Teitur Thordarsson, kes meie rahvusmeeskonna uuele arengutasemele viis.

Kindlasti väärinuks riiklikku teenetemärki ka Michael Park. Paraku võimaldavad Eesti seadused postuumselt teenetemärgiga tunnustada ainult sõjas langenuid.

Michael Park

• Sündinud: 22. juuni 1966, abielus, kaks last

• Rahvus: inglane

• 1994. a alustas kaasmaalase Mark Higginsi kaardilugejana. Teinud koostööd ka eksmaailmameistrite Colin McRae ja Richard Burnsiga.

• 2000. a Markko Märtini kaardilugeja, sõidavad Toyota ja Subaruga, 6. koht Küprose rallil

• 2001. a leping Subaruga, 5. koht Soomes

• 2002. a leping Fordiga, 2. koht Suurbritannias, WRCs kokkuvõttes 9. koht

• 2003. a sõidavad Fordiga, esimene WRC etapivõit Kreekas, teine Soomes, WRC kokkuvõttes 5.

• 2004. a leping Fordiga. Kolm võitu ning MM-arvestuses 3. koht

• 2005. a leping Peugeot’ga. Tänavusel MMil hoidsid 4. kohta

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78