Sõdurid ja eraturvatöötajad uurivad sündmuspaika, kus professionaalne ettevalmistus, Iisraelis soomustatud ligi kolmetonnine maastur ega kohustuslikud kuulivestid ei suutnud päästa briti n-ö erasõdureid Andrew Hollo­wayd ja Ken Hulli. Foto: Scanpix

Fotodelt võib näha, kuidas tumesinise Toyota Landcruiseri marki maasturi esiots on otsekui hiiglasliku sepavasaraga lömmi löödud. Kapott nähtamatu jõu poolt taeva poole lahti väänatud, küljeaknad kaetud punaka Iraagi kõrbemullaga. Seestpoolt on üks akendest kaetud verega.

Mulle on see masin väga tuttav. Täpselt sama värvi ja marki autos sõidutasid mind ja minu kolleege Lätist-Leedust-Taanist juunikuu keskel mööda Basrat turvateenuseid ning julgeolekukonsultatsioone pakkuva firma Control Risks Group ihukaitsjad.

Samal teemal: Eesti turvajad võivad ka Iraaki jõuda (4)

Selle Briti ettevõtte mehed ja masinad kaitsevad Lõuna-Iraagi suurlinnas töötava Briti konsulaadi töötajaid ning nende külalisi. Need olid külma närvi ja valvsate silmadega mehed, sportlike tsiviilriiete peale tõmmatud lahingurakmetega ning Šveitsis valmistatud maailma tippklassi automaadid käeulatuses.

«Kui midagi juhtub, heitke lihtsalt tagaistmele pikali – nii jääb vabaks tulesektor ja pihtasaamise võimalus on väiksem – ning oodake, kuni me olukorra lahendame. Meil on ettevalmistus saamaks hakkama ükskõik millise ohusituatsiooniga,» rääkis turvameeste grupijuht Steve enne igat autosõitu.

Täpne surmalöök

30. juuli hommikul pool kümme ei suutnud aga professionaalne ettevalmistus, Iisraelis soomustatud ligi kolmetonnine maastur ega kohustuslikud kuulivestid päästa Andrew Hollowayd ja Ken Hulli. Maantee veerde asetatud pomm plahvatas täpselt nende džiibi kohal, tappes nii 32-aastase Holloway kui ka 48-aastase Hulli.

Briti armee Kuninglike Welchi Füsiljeeride rügemendi endisest sõdurist Hollowayst jäi maha naine Yasmin ja kaks last. Põhja-Iiri politseijõudude (Royal Ulster Constabulary) veterani Hulli perekonnaseisu kohta info puudub.

«Kõik meie Iraaki suunduvad töötajad on väga hästi teadlikud seal valitsevatest ohtudest,» nentis oma kaastundeavalduses Control Risks Groupi peadirektor Richard Fenning ajalehes The Scotsman ilmunud uudisloos.

Ja suure riskiga kaasneb ka vääriline tasu, oleks ta võinud lisada – Control Risksi heaks töötavad ihukaitsjad, inglise keeles private security contractors (PSC), teenivad ohtliku töö eest erinevatel andmetel 1000 USA dollarit kuni 1000 Briti naela päevas (13 000 – 23 000 krooni).

Need on peamiselt endised politseinikud, sõjaväelased ja Control Risk’si puhul tihti üheks maailma parimaks peetud Briti eriüksusest SAS erru läinud professionaalid.

Võrdluseks: Iraagis teenivad Eesti sõdurid saavad kuus puhtalt kätte 20 000-23 000 krooni, ohvitserid kuni 30 000 krooni.

Kui 5000-meheline Eesti kaitsevägi on aga Bagdadi lähistel esindatud peamiselt 34-mehelise jalaväerühmaga, siis Control Risksil on Iraagis 500 töötajat. Ja see on ainult üks firma paljudest.

Moodne varustus

Ühtekokku on ajalehe Washington Post andmeil Iraagis 36 välismaist julgeolekuteenuseid pakkuvat ettevõtet. Neile lisanduvad veel 16 kohalikku, Iraagi eraturvakorporatsiooni ning hinnanguliselt ligi 50 turvateenuseid pakkuvat firmat võivad tegutseda ebaseaduslikult.

Kokku on nende kõigi teenistuses kõige sagedamini levinud hinnangute kohaselt umbkaudu 5000 välismaist turvajat või julgeolekuteenuse pakkujat ehk PSC-d, neile lisandub veel ligi 20 000 välismaiste firmade palgatud kohalikku iraaklast. Aga kui keegi arvab, et need «turvajad» on pipragaasi ja käeraudadega varustatud turvamehed, siis ta eksib rängalt.

USA firmat Blackwater juhivad näiteks Ühendriikide armee endised eliitsõdurid, üksuse Navy SEAL veteranid. Selle personal koosneb suures osas endistest USA erivägede sõduritest, aga nende palgal on ka näiteks 60 Tšiili armee endist teenistujat.

Briti firma AKE kasutab endisi Austraalia eriväelasi, teine inglaste ettevõte nimega Global Risks Strategies on palgale võtnud aga näiteks 500 endist Fidži sõdurit, sama suurel hulgal on USA korporatsioon ArmourGroup enda teenistusse värvanud Nepali mägihõimu gurkhade hulgast pärit relvakandjaid.

Kõik need tuhanded mehed on hambuni relvastatud, kasutavad oma riigi moodsaid side- ja luuresüsteeme ning on organiseeritud sõjaväeliselt toimivateks gruppideks. Mõned nimetavad neid erajulgeolekutöötajateks, teised palgasõduriteks ning nende tööandjaid eraarmeedeks.

Nimetusest hoolimata on nende kõigi puhul ühine see, et lõviosas maksavad nende teenuste eest valitsused maksumaksjailt kogutud rahaga – summad ulatuvad sadadesse miljonitesse dollaritesse.

Tähtsaimate kaitse

Erafirmade ihukaitsjad turvavad Iraagi ja koalitsioonijõudude kõrgeid ametiisikuid, valvavad nende baase ja välisriikide diplomaatilisi esindusi. Konvoeerivad nii laskemoona kui toitu vedavaid autokolonne, õpetavad välja Iraagi julgeolekujõude, kindlustavad naftatöötlemistehaste julgeolekut, ehitavad sõjaväelaagreid ja valmistavad toitu jne.

Mitte kunagi varem USA ajaloos ei ole Washington Posti hinnangul Pentagon sõjalise operatsiooni edukuse tagamiseks kaasanud sellist hulka erafirmasid – neilt on sisse ostetud pea kõik teenused, välja arvatud otsene lahingutegevus.

Nii vabanevad regulaararmee üksused otsesteks lahinguoperatsioonideks. USA armee jõud on rahvusvaheliste operatsioonide tõttu niigi otsakorral ja igasugune abi on palavalt teretulnud.

Naljatades võiks erakompaniide käsutuses olevaid tuhandepealisi meestehulki nimetada suuruselt kolmandaks panustajaks rahvusvahelises koalitsioonis pärast USAd ja 8500 sõduriga esindatud Suurbritanniat.

See on otsekui Euroopas sajandite eest ilma teinud palgaarmeede renessanss ja mõnikord on erafirmade palgasõduritel tulnud pidada siiski ka otseseid lahinguid.

Tõelised heitlused

Mullu 5. aprillil andsid kaheksa Blackwateri palgasõdurit šiiitide pühas linnas Najafis tõelise lahingu, kui nad lõid tunde kestnud tulevahetuses tagasi al-Sadri võitlejate rünnaku koalitsiooni ajutise administratsiooni peakorterile. Kaks Blackwaterile kuuluvat helikopterit tõid neile õhu teel juurde laskemoona, USA armee ründekopterid Apached andsid taevas tiirutades tuletoetust.

Kuid kõik need tuhanded relvakandjad ei allu kellelegi peale oma tööandja, sest liitlasvägede ohvitseridel puudub nende üle käsuõigus.

Sõjaväelaste käitumist reguleerivad määrustikud ja seadused neile ei laiene, Iraagi valitsuse otsusega on neile riigis antud immuniteet. Ning kriitikute väitel tegutsevad nad tihti jõhkra hoolimatusega, tulistades valimatult kõiki sihiku ette sattunuid ja sõites Iraagi kiirteedel ette jäänud kohalikest masinatest vajadusel lihtsalt üle ja läbi.

Ja kes nad siis lõpuks on, need erariietes raskelt relvastatud mehed tsiviilvärvides autodes? Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei liigitu nad konfliktis legitiimseteks võitlejateks, sest nad ei esinda selle õiguse subjekti, ei kanna eraldusmärke ega univorme jne.

Kuid sõjalisi objekte nad valvavad, lahingutegevuseks vajalike varude kohaletoimetamist turvavad ehk siis on justkui ühe osapoole teenistuses ja seega legitiimsed sihtmärgid vastaspoolele. Ainuke asi on see, et see vastaspool Iraagis ja ka Afganistanis ei esinda ühtegi riiki, ei allu ühelegi kindralstaabile ega kanna avalikult eraldusmärke ning vormiriietust...

Langenud aga vormiriietusest ei küsi: lisaks Hallowayle ja Hullile on Iraagis Briti välisministeeriumi andmeil alates 2003. aasta märtsist hukkunud veel 21 «eraturvatöötajat».

Veebisaidi Iraq Coalition Casualties (http://icasualties.org) andmeil on Iraagis kokku hukkunud 268 rahvusvaheliste julgeolekuteenust pakkuvate firmade heaks töötanud inimest – ameeriklased, britid, bulgaarlased, fidžilased, nepallased, horvaadid, lõuna-aafriklased, venelased jne. Ihukaitsjad, veoautojuhid, valvurid, kraanajuhid.

Turvakompaniid Iraagis

• Iraagis tegutseb vähemalt 36 välismaist turva- ja kaitseteenuseid pakkuvat välismaist firmat.

• Nende teenistuses on hinnanguliselt ligi 5000 hästirelvastatud professionaali, enamik endised sõjaväelased ja jõustruktuuride töötajad. Lisaks veel hinnanguliselt 20 000 relvastatud iraaklasest turvatöötajat ja 10 000-15 000 abitöölist (kokad, autojuhid jne).

• Erafirmade relvastatud grupid kaitsevad diplomaate, ärimehi ja poliitikuid; eskordivad koalitsioonivägedele varustust toimetavaid konvoisid; valvavad diplomaatilisi esindusi ja sõjaväebaase jne.

Allikas: PM

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5