Viimase aasta jooksul valminud analüüsid ja raportid Iraagi tuleviku kohta kannavad kõik ühesugust sõnumit – Iraagi tulevik on selle juhtide kätes, mis tahes sõjalised edusammud on tähenduseta, kui Iraagi valitsejad ei suuda poliitilisi lahendusi leida. Sama räägib ka USA luureorganisatsioonide värske hinnang Iraagi olukorrale. Kui võitluses mässulistega näeb analüüs edusamme, siis sealsetest poliitikutest maalib see sünge pildi. Poliitikud pole suutelised tõhusalt valitsema, tõdeb raport.Selles on nii objektiivsust kui ka pahatahtlikkust. Raske on demokraatiaküp- sust oodata riigilt ja inimestelt, kes elanud aastakümneid diktaatori rõhumise all. On ka palju neid jõude, kes soovivadki nõrka valitsust ja võimalikult suurt segadust, et sellest kasu lõigata ja kättemaksu ellu viia. Olgu see mõnede iraaklaste tahtlik või tahtmatu poliitika, kipub tulemus sinnapoole, et Iraagis on kolmel suuremal grupil – sunniitidel, šiiitidel ja kurdidel – kujunemas välja oma selged asualad. Bagdad ja riigi keskosa on kõige vägivallarohkemad alad ning sealt põgenevad inimesed koonduvad traditsioonilistele asualadele – kurdid põhja, šiiidid lõunasse, sunniidid läände. Ühtsest riigist ei saa enam mingit juttu olla. USAs põhjustas luureraporti esitlemine jälle debati, kas oleks mõistlikum tuua oma väed Iraagist tagasi, nagu demokraadid seda soovitavad. Ilmselt ägeneb debatt veelgi, kui kolme nädala pärast tuleb välja ka USA Iraagi-esindajate aruanne, kuidas on vastu pidanud Bushi viimane õlekõrs ehk vägede arvu oluline suurendamine. Luureraporti sõnul on sellest olnud mõningat abi, iraaklaste poliitiline koostöövõimetus või vägede äratoomine oleks aga piisav, et kõik saavutatu nullida. George W. Bush võrdles äsja Iraagi sõda Vietnami konfliktiga, kus pärast USA vägede lahkumist jätkus sisesõda, mille ohvreid loeti kokku kümnetes tuhandetes. Vietnamlased küsisid vastu, kas ohvreid oleks olnud vähem, kui USA väed oleks riiki jäänud. Vaidlus selle üle, kas liitlasväed tekitavad vägivalda rohkem, kui nad seda maha suruda aitavad, on viljatu, kui lahenduse otsimist ei toeta kohalike poliitiline tahe. Sellegi juured ulatuvad paraku aga USA sissetungini 2003. aastal, täpsemalt, läbimõtlemata strateegiani, mis sellele järgnes. |
