Eks ole vist natuke õudne mõelda, et me pole
maailmaruumis üksi, et iga hetk võib keegi ülevalt pähe sadada, olgu siis
rohelise klimbi või kahe ajuga ämbliku kujul?
Kedagi ei saa ju lugema sundida. Kui inimene valib kitsama silmaringi, sest see tundub talle mingil põhjusel loomulikum või lahedam, mis siis parata, leiab kirjanik Kadri Kõusaar.
Üks pronksist sõdur on seisnud ühel Tallinna rohusel
nõlvakul, sellest saati, kui 60 aastat tagasi Nõukogude võimu esindajad selle
sinna püsti ajasid. See pronkssõdur on ühtaegu nii sõjaohvrite kui ka
okupatsiooni sümbol.
See lahkumine on Eesti rahva elus üks üliväga tähtjas
sündmus, mida niikaua mälestatakse, kui ajalugu Eesti rahvast jutustada teab.
(Eesti Postimees 1881)