Esimene mees, kes Ilmaäärel vaatamas käis, leidis maja väga halvas korras olevat. Aive ütles, et seda arvab ta isegi, sellepärast ta mehele helistaski. Mees kortsutas kulmu ja küsis, et mida Aive siis tahab. Ma tahaksin maja enam-vähem korda saada, ega ma siin elama kindlasti ei hakka, ma olen tallinlane ja selleks jään arvatavasti surmani, ütles Aive. Kuna katus laseb mitmest kohast läbi, oleks vaja uut, ma eelistaksin samasugust laastkatust. Kurat, vastas ehitaja, see läheb kalliks. Selge, kostis Aive. Millega te tegelete, olete nagu tuttava moega? küsis ehitaja ootamatult. Ma teen raadios saateid ja kirjutan kolumne, vastas Aive. Mis asja? küsis ehitaja. Artikleid, inimsuhetest, vastas Aive. Mul on teievanune tütar, lõpetas just ajaloo, näeb pisut teie moodi välja, vastas ehitaja tsipa hiljem, tunnustava alatooniga. Aive keetis selle peale mehele kohvi, mees vaatas ringi ja kommenteeris, leidis paar väljavahetamist vajavat seinapalki ja laetala, rääkis oma raskest haigusest, eluvõitlusest ning ütles lõpuks, et ah, mis me jamame, teeme asja ära. Et kui te saaksite anda mulle sularaha, näiteks noh paarkümmend tuhat, materjali jaoks, tasust räägime hiljem. Aive vastas, et sellist summat tal loomulikult kaasas pole. Teate, näeme siinsamas nädala pärast, ma võtan mõned tööriistad kaasa ja teie toote raha, siis hakkame pihta, vastas ehitaja.«Ja sa andsidki talle sularaha, ilma mingi lepinguta?» imestas Kalle. «Jah,» kostis Aive. «Tean-tean. Aga ta tundus sümpaatne…» «Sümm-paa-tne?» hüüatas Kalle. «Jah, ta jättis oma moblanumbri, mis muidugi pärast ei vastanud. Peale selle jättis ta oma loodi siia,» vastas Aive. «See on katki. Siis ma veel ei teadnud seda, aga uus töömees küsis, et kas mul loodi pole, ja kui ma talle siis selle andsin, ütles ta, et sellega võib karu perse sügavust mõõta.» Teine ehitusmees hakkas kõigepealt plaatima köögiseina. Aive lasi ta ehitada endale korraliku tööpinna koos valamuga, nõudepesumasinat ta ostma ei hakanud, vee pumpas kaevust kraani elektripump. Ehitajal number kaks oli Aive sõnul lausa oma brigaad, kaks tusast meest hakkasid magamistoas uut laudpõrandat panema. Raisk, siin majas pole ühtegi sirget seina; kurat, need palgid on ju mädad mis mädad, kirusid mehed ning ühel päeval, kui Aive neile ettevaatamatult tuhat krooni avanssi maksis, jäid nad kadunuks. Köögisein ja magamistoa põrand jäid mõlemad pooleli. Mehi jäi igatsema saag. Kolmas ehitusmees heitis pilgu köögiseinale ja magamistoa põrandale ja küsis, et no mis kuramuse jobukakud siin on vussinud, et küll liigub ikka käpardeid tänapäeval ringi, igasugused vuhvad ja krimid susivad ringi, raisk. Ehitaja number kolm randmed kirendasid tätoveeringutest ning ta tunnistas, et enne ei saa midagi teha, kui eelmiste meeste sitt koristatud. Ta lõhkus maha seina pandud plaadid, tiris üles juba kinnilöödud põrandalauad ning kadus koos terveks jäänud materjali ja kahe tsemendikotiga. Tema mobiiltelefon teatas, et number pole kasutusel. Kalle istus, kuulas Aive juttu ning tõdes kurvalt, et tema kahjuks ei oska aidata. «Pole hullu,» naeratas Aive. «Ega ma sellepärast rääkinud. Pealegi on mul köögis korralik tööpind ja valamu, koht nõude jaoks. Tühja sellest seinast.» Seejärel rääkis Aive Kallele Roist, autoõnnetusest ning inetutest armidest Aive kehal, kanjonist reiel. Kalle oli Roi kohta lugenud, temast oli saanud üks kuulsamaid autojuhte vabariigis. Oli just ühe oma sõbra auto vastu puud sodiks sõitnud. «Mul oli 220 rauas,» teatas Roi Õuduslehes. «Ta käis eelmisel nädalavahetusel siin,» ütles Aive pärast pisikest pausi. «Täiesti lambist. Ma arvasin, et oleme asjadega ühel pool. Aga siis seisis ta korraga õuel ja ütles, et tahtis näha, mida ma teen ja kuidas läheb. Ta teatas, et teda kutsuti Eduerakonda, ta kandideerib kohalikel valimistel.» Aive tegi pausi. «Imelik, aga ma kuidagi kartsin teda. Ta ei olnud agressiivne, hoopis viisakas ja puha. See viisakus ajas naerma, aga midagi temas oli, mis häiris. Ma küsisin, et miks ta tuli.» Kalle vaikis pingsalt. Ta ootas vastust. Kuid Aive muutis teemat ja viipas käega silmapiiri suunas. «Kuidas mulle see vaade ikka meeldib,» ütles ta. Nende ees laius paar hektarit heinamaad, selle taga algas lehtpuusalu, Kalle silm seletas peamiselt kaski, salu taga omakorda kõrgusid männid. Ühes kohas – võib-olla tuulest, võib-olla sae kaasabil – katkesid puud nagu lõigatult ning näha oli Ilmaääre järve. «See pole sinu silmale ehk midagi erilist,» ütles Aive. «Aga ma olen seda mõnikord tundide kaupa vaadanud. Võiks öelda, et olen seda lausa jäänud vaatama. Lihtsalt jäänud. Sellistel hetkedel pole nagu millestki… kahju.» Aive näojooned muutusid Kalle mälestuses eriti teravaks, võib-olla silus mälestus juhtunut. Sel hetkel oli Aive Kalle jaoks igas mõttes ilus. Ning nii nagu jäi ebaselgeks, miks andis Aive põhimõtteliselt tundmatule töömehele kakskümmend tuhat krooni sularaha ilma igasuguse kirjaliku tõenduseta, jäi Kallet piinama tõsiasi, et ta ei leidnud tol õhtul julgust öelda, mida ta mõtles. Nüüd on juba lootusetult hilja, kostis temas kibedus, ning ta sai vaid nõustuda. Järgmises osas jõutakse alkoholi liigtarvitamise, nägemuste ning une kaasabil hüpoteesini videokasseti lähetaja osas. |
