Küllap on nii mõnigi lugeja kohalikel ja Riigikogu valimistel hääletanud erineva erakonna poolt. Europarlamendi valimised lisavad veel ühe tasandi.

Erakondadesse on kokku tuldud kodumaiste vaidlusküsimuste alusel, Euroopa tasandil aga võivad huvid lõikuda teistpidi.

Vaadakem isikuid

Meil on europarlamendis ainult kuus esindajat. Need kuus peavad jätma mulje, et neid on 60. Ilma naljata. Oleme mõnelgi pool olnud nii aktiivsed, et teinekord avastatakse imestusega: ah teid on ainult üks miljon.

Igaüks meie kuuest peab minema täie ette. Seal pole ruumi poliitikas läbi proovimata sportlastel või modellidel ega ka vilunud riigitegelastel, kui neil läänepoolsete keeltega raskusi on. Kandidaatide keelteoskuse kohta on meil üldse häbematult vähe teavet.

On mõtet vaadata isikuid ja mitte lihtsalt erakondlikku kuuluvust.

Kas kandidaadi rahvusvahelised teadmised, võimed ja suhted võimaldavad olla tõhus esindaja? Kas ta suudab koos töötada teiste Eesti esindajatega? Ja kas ta ikka tõesti läheb Brüsselisse, kui ta valitakse? Või on ta vaid peibutis, kes annab suitsukatet teistele, kes ehk valijale üldse ei sobi?

Tugevama liidu nimel

Lähevad europarlamenti kindlasti need, kes juba on rahvusvaheliselt pädevad. See on nende oskuste loomulik optimaalne rakendamine. Peibutisteks on need, kelle oskused ja karjäär on silmanähtavalt seotud sisepoliitikaga. Brüsselisse minnes lõdveneks nende parteipoliitiline haare neile vajalike inimeste üle.

Tegelike kandidaatide puhul on tähtsaim, kas nad läheksid Euroopa Liitu lammutama või tugevamaks muutma. Praegune lõtv struktuur pärssis 15 liikmega euroliidu otsustusvõimet ja 25 liikmega liiguks ta kooma poole.

Kena muidugi, kui Eesti saab üksi tõkestada muud Euroopat. Pole aga nii kena, et iga Kreeka või Küpros saab tõkestada kogu muud Euroopat näiteks Tšetšeenia inimõiguste küsimuses. Kui tahame Euroopa Liidust kasu saada, peab tema võimu suurendama.

Ei ole tingimata nii, et kui Brüssel võimu juurde saab, siis Tallinn seda kaotab. Nõrk Euroopa Liit jätab seda rohkem võimu ülemaailmseile suurfirmadele, kelle vastu Tallinn on kah nõrk. Terve Euroopa jääb alla majanduslikus võistluses USAga, sest USA on küllalt ühtse investeerimis- ja maksupoliitikaga föderatsioon.

Euroopa Liit kas liigub kah ühtsema föderatsiooni poole või ta konkurentsivõime jääbki nõrgaks. Mis omakeelsesse kultuuri puutub, siis selle kaitsest on huvitatud kõik Euroopa mandrimaad, sest kõigile ronib inglise keel kaela. Ka poliitiliselt sõltumatule Norrale.

Kuhu kaldutakse?

Selle hinnanguga võib nõustuda või mitte. Kumbagi pidi aitab see otsust teha eurovalimistel. Millised erakonnad on nõrga Euroopa poolt ja millised pooldavad tihedamat Euroopa ühistööd? Neile, kes arvavad, et eesti keelt ja kultuuri saab kõige paremini kaitsta tugevas mitmekeelses Euroopa Föderatsioonis, on valikut vähe.

Ainult sotsiaaldemokraadid on euroliidu tugevnemist järjekindlalt pooldanud.

Neil, kes tugevamat Euroopat kardavad, on seevastu valikut palju. Tervelt viie erakonna juhtkond katsub võluda eurovastaseid ega ole selge, kuhu nad sisimas kalduvad. Keskerakond on aasta otsa mänginud kahepaikset.

Rahvaliit kaitseb kauneid Eesti rahatähti, mis paraku tegelikult on koidulaks rüütatud eurod. Krooni ja dollari kurssi ei määra ju Eesti majanduse edukus, vaid euro.

Reformierakonna europarlamendi nimekirjas leiab koha ka kärarikas eurovastane. Res Publica murrab läbi nõrgema euroliidu poole sama õhinaga kui ta septembrireferendumil euroliitu sisse murdis.

Eesti vetoõigus on neile tähtsam kui Euroopa Liidu võime ühiseid otsuseid langetada. Isamaa võitleb sellise Eesti eest, mida me kõik eelistaksime, kui ülemaailmsed majandusvood poleks kõigil rahvusriikidel üle pea kasvanud.

Suurem osa rahvast jagab neid kõhklusi, sest küsimus on tõesti raske. Kui palju endast loovutada, et seda tõhusamalt kaitsta ülejäänut? Meie esindatus europarlamendis on tähtis ja peamine küsimus ega tarvitse ühtida kodumaiste erakondlike eelistustega. Peaküsimus on, kas minna euroliitu tugevdama või tõkestama.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.23