Sageli öeldakse, et neist, kes ise kunstnikuna piisavalt andekad pole, saavad tigedad kunstikriitikud, galeristid ja muud institutsionaalsed tegelased. Selles väites on üksjagu tõde.

Sirami maalid on Sirami nägu.
Foto: Repro

Kas kujutaksite ette, et saaksite kutse näiteks Eha Komissarovi või Harry Liivranna personaalnäitusele?! Milline see võiks olla? Mari Kartau ehk Sirami maalinäitust NG Kunstikonteineris on võimalik veel viimaseid päevi kaeda.

Siram on nähtus, kes ei taha selles lihtsustatud «iga asi õigesse sahtlisse» süsteemis kuhugi ära mahtuda. Siram on nähtus, kellel on erinevaid ilmutumisvorme. Tõenäoliselt on ta veel mitmenäolisem ja -plaanilisem ning laiahaardelisem nähtus, kui praeguse seisuga karta oskaks.

Terav kunstikriitik, performance’i kunstnik, galerist, ideoloog, rektor... tuleb välja, et ka maalikunstnik. Tõenäoliselt on see mu oma viga, aga Mari maale varem näinud polnud. Vabanduseks võin vaid öelda, et ega ta neid laiale avalikkusele palju näidanud ka ei ole.

«Karmabilanss» oli minu jaoks šokk kõige positiivsemas mõttes. Pole midagi suurepärasemat, kui avastada inimestes, keda sa arvad enam-vähem tundvat, täiesti uusi ja ootamatuid kvaliteete.

Seiklesin mööda pühapäevaselt inimtühja NG Kunstikonteinerit: ei tea, kus see näitus küll olla võiks, küsida pole ka kelleltki, kuni seisin silmitsi hiigelsuure seelikusaba alt vastu jõllitava Sirami näoga naisega. No selge, olen kohale jõudnud. Sirami maalidega silmitsi seistes sain aru, et need on täpselt sellised, nagu ainuvõimalikult olla saavadki. Need on tema enda nägu. Sama nägu nagu ta kirjutised. Sama nägu nagu see suur ja värviline aura, mida ta linnatänavatel kanda armastab.

Siram näitab sellel näitusel peaasjalikult ennast. See on cool näitus, mis on vaba nartsissismist ja pateetikast stiilis: «oi, ma olen nii ilus» või «oi, ma olen nii hingeline». Ta kultiveerib sellesama näitusega müüti Siramist kui vingest naisest, kes võib vabalt maailmale paljast v...tu ja tisse näidata. Aga mida see tegelikult näitab? Mitte midagi. See kõik on mäng, poos... ja ta valdab kõiki mängureegleid, mis on tegelikult ju lihtsad. Ta muigab nende üle täiesti avalikult ja kasutab samas neid vajadusel ka ise. See on punk.

Suvalisel möödujal ei lase ta kohe kindlasti mitte oma hinge pugeda.

Selle näituse keskne töö on «Karma». Kõigepealt tunnen pildilt ära Mari ja rõõmustan. Nii... kes need teised nüüd olla võiksid? Ilmselgelt lõpetavad karmarea tema teismeline tütar ja hämmastavalt ema nägu poeg. Marile eelnevad tema vanemad, vanavanemad.... istun selle maali ees ja muigan. See pilt on faktikonstateering, dokument. Aga mingitel seletamatutel põhjustel tekitab n-ö kuiv dokument meeletult hea tuju.

Kõige pungim on asja juures see, et kriitik ei karda kriitikat ja keegi ei julge seda ka kritiseerida.

Näitus
«Karmabilanss»
Non Grata Kunstikonteineris 27. aprillini

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?