«Pritsimehed, kui näete vaenlast, tulistage! Aga vaata, et sa omasid ei lase!» Need olid esimesed Eesti sõdurite lahinguolukorras öeldud sõnad, mida sai kuulda üleeile ETVs linastunud Sean Langani dokfilmis «Sõjast Talibaniga». Langan käis kaasas 17 Briti, 100 Afganistani ja 13 Eesti sõduriga, kes vallutasid Talibani käes olnud Garmsari linna. Tõenäoliselt olid need ka esimesed sõdivatest Eesti meestest näidatud kaadrid alates sellest ajast, kui Eesti sõdurid on sõjas Iraagis ja Afganistanis. Nagu ütleb filmis kapten Paddy Williams: «Ma ei tea, kas seda on poliitiliselt korrektne öelda, aga 25-aastase armeestaa˛iga sõdurile on see sõjatsoon. Siin ei saa olla teist vaatenurka.»Kas see poliitiline korrektsus, mis püüab eitada sõda, võib olla põhjus, miks britid viimasel hetkel keelasid Langanil operatsioonil osaleda? Kas see on ka põhjus, miks Eesti ajakirjanikke lastakse vaid neisse baasidesse, kus eestlased puhkavad? Jah, Iraagis on ajakirjanikud käinud kaasas ka patrullimas ning sealgi on satutud tulevahetusse, aga nii otseses sõjaolukorras ei ole eestlasi veel nähtud. Seekord murdis dokumentalist sellest korrektsusest läbi ja näitas asju õigetes värvides. Film, kus puudus peakangelane ja kindel sü˛ee, oli oma kaootilisuses just õige dokumentalism edasi andmaks võitlust, mida seal peetakse. Oli puhas juhus ja vaataja õnn, et operatsioonil osalesid ka eestlased, kes kaamera ette jäid. Aitäh, Sean Langan! Kaitseministeeriumide püüd näidata asju paremas valguses on arusaadav, kuid sõda ju käib ja meil on õigus teada, kuidas ja mis tingimustes meie sõdurid sõdivad. Kindlasti ei olnud ei Eesti ega Inglismaa kaitseministeeriumile meeltmööda kaadrid, mis näitasid, kuidas sõdurid toidupuuduse tõttu maisipõlde rüüstasid või võtsid kurnatusest paistes silmadega vastu teate, et esialgne välkrünnak venib mitme päeva pikkuseks, sest abi ei tule. Nagu ütleb filmis meedik Anthony Cowley: «Olin pettunud, kui kuulsin, et jääme siia veel – jah, minu moraal sai kõva matsu!» Eestlastele küll sõna ei anta, aga võib arvata, et neid valdasid samad tunded. Tundub, et Langani illegaalne kohalolek võetakse kohe omaks, sest sõdurid austavad neid, kes nendest räägivad, olles nendega kõrvuti kaevikus. Kas sõdurid hiljem ka oma avameelsust kahetsevad, me teada ei saa. Olen olnud ise sellises olukorras, kus vaatamata peastaabi tungivale soovitusele mitte Iraaki minna me koos kolleegiga Eesti esimest missiooni siiski külastasime. Sõdurid olid meiega küll avameelsed, et niipea kui nende juttu salvestada või neid pildistada soovisime, vaikisid nad – nad allusid peastaabi keelule. Sellest lapsusest on nüüd üle saadud ning ehk saadakse üle ka lahingutegevuse varjamisest. Meil leidub dokumentaliste, kes sellise lahingu koos Eesti rühmaga läbi teeksid. |
