Esmaspäeval ilmus Postimehes artikkel «Kodakondsusseadus ahistab lapsendajaid», milles kirjutati vajadusest lapsendatud lapsele eraldi kodakondsust taotleda.

Eesti kodanikuks võib saada ka hilisemate seaduslike toimingute alusel, milleks põhiliselt on naturalisatsioon. Lisaks näeb kodakondsuse seadus ette võimaluse saada kodakondsus pärast lapsendamist, kui lapsendaja on Eesti kodanik.

1. aprillil 1995. aastal jõustunud kodakondsuse seadust on muudetud 12 korral. Esimene tõsisem diskussioon lapsendatud lapse kodakondsuse üle toimus 2000. aasta sügisel. KMA tegi ettepaneku siduda kodakondsuse otsus lapsendamisprotsessiga ja anda see kohtuniku kompetentsi.

Minister Katrin Saksa esitatud sellekohane eelnõu ei leidnud toetust. Pakutud lahendust peeti rohkem probleeme juurde tekitavaks kui neid lahendavaks, nagu ütles eelnõu menetlust juhtinud riigikogu liige Mart Nutt toona oma intervjuus.

Laste kodakondsust puudutavaid sätteid muudeti siiski 2003. aastal, kui KMA igapäevatöös ilmnes, et kehtiv seadusesäte ei ole piisav kõigi delikaatsete juhtumite lahendamiseks. Need muudatused nägid muu hulgas ette, et Eesti kodanikust lapsendaja kirjalikul taotlusel loeb KMA välismaalasest alaealise lapse Eesti kodakondsuse omandanuks ja enam ei ole vaja läbida aeganõudvat ja avalikku naturalisatsiooniprotsessi, kus kodakondsus antakse valitsuse otsusega. Samal ajal peab olema tõendatud, et lapsel ei ole muu riigi kodakondsust.

2003. aasta regulatsioon tugineb põhiseaduses sätestatud põhimõtetele. Kui lapse sündimise ajal ei olnud vähemalt ühel tema vanematest Eesti kodakondsust, ei saa laps olla omandanud kodakondsust sünniga. Hilisemad õigustoimingud ei saa automaatselt muuta isiku sünnihetkel omandatud kodakondsust. Lapsendamise korral on otsustavaks Eesti kodanikust vanema tahe. Selline regulatsioon on kooskõlas teiste kodakondsuse seaduse põhimõtetega, nagu näiteks topeltkodakondsuse vältimise nõue.

Praktikas esinevad ka vastupidised juhud, kus välismaalasest vanem on lapsendanud lapse, kelle bioloogilised vanemad on Eesti kodanikud. Sellistel juhtudel võib lapse huvide kaitsmine olla samuti vastupidine. Lapsendaja ei pruugi olla teadlik, et laps on oma bioloogiliste vanemate järgi Eesti kodanik sünnilt, ega asu lapsele Eesti kodaniku passi taotlema.

Kui isikut tõendavate dokumentide taotlemise käigus selgub, et laps põlvneb bioloogilistest Eesti kodanikest ja on Eesti kodanik sünnilt, määratletakse laps Eesti kodanikuna oma bioloogiliste vanemate järgi ja talle antakse välja Eesti kodaniku dokument.

Lapsendatud lapse kodakondsuse küsimus ilmnebki tavaliselt siis, kui vanem asub lapsele Eesti kodaniku dokumenti taotlema. Muude dokumentide hulgas lisab vanem taotlusele ka lapse sünnitunnistuse.

Lapse sünniandmete kontrollimiseks teeb KMA päringu rahvastikuregistrisse. Päringu tulemusena võib ilmneda, et laps on lapsendatud. Seejärel tehakse kirjalik päring perekonnaseisuasutusse, mille alusel tuvastatakse lapse päritolu. Kui selgub, et lapse bioloogilised vanemad on Eesti kodanikud, millest tulenevalt on laps sünnijärgne kodanik, ei pea lapsendaja taotlema oma lapsele Eesti kodakondsust, vaid lapsele antakse kohe välja Eesti kodaniku dokument. Lapsendamine on keeruline ja aeganõudev protsess ning raske nii uutele vanematele kui ka lastele. Tuleb nõustuda Postimehe artiklis pr Kaljujärvega, et kui kõik tundub juba seljataga olevat, ei tahaks uuesti süveneda keerulistesse staatuse küsimustesse.

Kehtivad seadused paraku ei võimalda KMA ametnikul teha otsust lapsendatud lapsele dokumendi väljastamiseks, kui pole selge kodakondsuse küsimus. Eesti kodaniku dokumendi saab anda vaid inimesele, kelle kodakondsus on tõendatud, ning kui tegemist ei ole sünnijärgse kodanikuga, on lapsendamise puhul vajalik lapsevanema taotlus.

Peetakse endastmõistetavaks, et alaealine laps kuulub oma vanematega samasse kodakondsusesse. Tegelikult see nii ei ole. Õiguslikult on tegemist tunduvalt keerulisema olukorraga, kui emotsionaalselt tundub. Õiguskantsler algatas 2006. aastal lapsendatud laste ja nende perede õiguste eest seismise üle järelevalvemenetluse ja muu hulgas kirjutas: «Kohus otsustab lapsendamise tsiviilkohtumenetluse korras.

Kodakondsuse andmine ja muutmine kvalifitseerub riigi ja isiku vahelise suhtena, mida ei ole võimalik tsiviilkohtumenetluse korras lahendada. Sünniga omandatud kodakondsus on absoluutne ning sellest võib ilma jääda ainult inimese enda otsusel, mitte aga riigi sekkumise (otsuse) alusel. Kohtul ja perekonnaseisuametil ei ole ega saagi olla pädevust lapsendatud lapse kodakondsuse määramiseks. ... Riigikohus on sedastanud, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline õiguslik side, lapsendamine on aga vastupidi tsiviilõiguslik suhe lapse ja lapsendajate vahel.»

Olles teadlik võimalikest ohtudest tsiviil- ja riigiõiguse kombineerimisel, on KMA siiski seisukohal, et lapsendamisel võiks tegemist olla ühtse protsessiga, et vanemate soovi korral lahendataks kodakondsusega seotud küsimused juba lapsendamise käigus. Usun, et seadusandjad kaaluvad võimalikke teid, kuidas lapsendatud laste kodakondsusega seotud küsimused saaksid tulevikus lahendatud delikaatselt ja pere puutumatust arvestades. KMA on valmis seaduse muutmise ettepanekutega välja tulema.