| |
|
 |
Nastasja (Piret Laurimaa) ja Keith (Jaan Rekkor) püüavad kuidagi oma elusid elada.
Foto: Ants Liigus/ Pärnu Postimees |
|
Kosmonaut, inimene, ärgake!?
(1)
25.04.2005 00:01
Andres Keil, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Dave Greigi näitemäng on... ma ei teagi. Kummaline?
Moodne? Fragmentaarne? Kiiksuga? Kaval? Või kas ongi näitemäng. Ses mõttes, et Andres Noormetsa paneb selle mõneti tavalise moodsa näidendi väändesse. Kusjuures on võimalikud mõlemad tõlgendusteed – et väänab tükist erinevaid asju välja või väänab tüki kummaliseks. Mõneti on «Kosmonaut» n-ö parimate tänapäevaste briti traditsioonide järgi kirjutatud teatritekst. Selliste, millistest tänapäevane dramaturgia laiemaltki tõukub. Ja mille algpunktiks teel masside teadvusse on peetud «Pulp Fictioni» stsenaariumi. Erinevad tegelased. Erinevad stseenid. Tegevuspaigad. Killud. Kes teksti arenedes niite mööda ühtseks ja läbipõimunud tervikuks seotakse. (Uus)kanooniline tekst Selline draamatekstide uus kaanon. Koha- ja tegevusühtsusega teadlikult laamendav uusrealism, kuhu on segatud parajalt tunnetataval määral müstilist ettemääratust. Fataalsust. Tahet, kuid suutmatust oma ettemääratuse vastu astuda. Kandilise maailma mängukannid on Greigi näidendi (ja üldse, ma juba julgen ütelda, praeguseks kanoniseerunud tekstitüübi) tegelased. Samas on nad ka inimesed ilma ihadeta. Inimesed-stereotüübid. Seda mitte tähenduses, et näitekirjanik oleks kirjutanud karakterid, mitte inimesed. Kaugel sellest. Nad on ikka elusad tänapäeva inimesed. Ainult et inimesed ongi kujunenud inimesteks-stereotüüpideks. Nad võtavad omaks stereotüüpsed käitumismallid, sellised turvalised ja positsiooniga sobivad. Lahendavad oma probleeme stereotüüpsel, juba kordi enne neid tehtud turvalisel viisil. Ja ihad on turvalised ja tuttavad. Ihad-määratused. Me tahame seda, mida me peame tahtma! Me tahame seda, mida on enne meid tahetud! Miks? Sest lihtsalt on nii! Teisalt – ja seda tuleb pidada Noormetsa lavastuse plussiks – on see tekst lavale toodud otseseid hinnanguid andmata. On sügavalt vaataja asi, mida ta tükist näeb ja leiab. Seda on võimalik vaadata komöödiana, nii nagu ka hoiatusnäidendina. Nii nagu ka põnevusloona. Ja on võimalik ka lavastada eri tahke kilbile tõstes. Õnneks Noormets ei ole tõstnud. Eraldi tahaks kommenteerida Taavet Jannseni toodetud videopilti, mis tervet lavastust katkematu lindina saadab. Tuleb tunnistada, et kui video teatris kasutusele võeti, oli ta muidugi värske ja huvitav. Kuid õige ruttu sai lavastaja abimehest pahatihti teatri väljendusvahendite kitsendaja. Lavastaja, nagu inimene ikka, langes mugavuse ohvriks. Kui ikka ekraanil on võimalik silmi suurelt näidata, siis kesse ikka viitsib silmi laval suureks mängi(ta)da, näiteks. Nii oli aastaid kestev hetk, kus kuuldus videopildi olemasolust vihjas teatritüki surmale. Videost sai põhjendamatult asi iseeneses. Groteskne maailm Praeguseks on tühjus, tundub, igavaks muutunud ja intelligentne inimene pilti niisama, üle ja uisapäisa enam ei ekspluateeri. Selle tüki videoriba on oma kommenteerivas pretensioonituses – või pretensioonikuses, oleneb, kust vaadata – omal kohal. Ei muutu näpuga silma illustratsiooniks ega ka mitte prevaleerivaks väljundiks. Ja ikkagi, milline on see teatritükk? Siinkirjutaja arvates – groteskne. Nagu elu isegi. Me ümber. Pidevalt tahaks tötskääbusena küsida: «Miks nad niimoodi teevad?» Mida ette heita, on, et ehk oleks võinud natuke kärpida – puhuti jäävad nii autor kui lavastus ikka ennast nautima ka. Ja eks Pärnu truppki seab omad piirid. Lavastustele, kus osalisi on mõnevõrra rohkem kui 3-4 tegelast. Uuslavastus David Greig «Kosmonaudi viimane teade naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas» Lavastaja Andres Noormets Kunstnik Mihkel Ehala Video Taavet Jannsen Osades Jaan Rekkor, Ago Anderson, Piret Rauk, Piret Laurimaa jt Esietendus 21. aprillil Endlas
|
