Kui aga sellesse ritta lisada veel mõni tähenduslik märksõna, nagu Estoplasti lambid (mäletate, Vana Toomas), Salvo kelgud, Viisnurga Visu-suusad, Marati pesu, Sangari särgid, Standardi mööbel, Tarbeklaasi pokaalid ja nii edasi, tekib Eesti NSV toodangu näidiste rida.

Nii mõnigi neist kaubamärkidest püsib visalt nii mälus kui ka elab jõudsalt edasi puberteet-kapitalistlikus Eestis. See on kui tunnistus, et vaatamata punaparteilisele käsumajandusele ning kehtivate tuhandete normide-piirangute ja fondide-limiitide kiuste suudeti Eesti NSVs luua ajast püsivamatki toodangut. Olid inimesed, olid oskused, oli leidlikkust, oli läbilöögivõimet.

Loomulikult vajutas nõuka aeg ka tootmisele punaabsurdi pitseri. Ilma Moskva loata ei tohtinud vahel kruvigi vahetada. Ning punaideoloogiline surve pressis end peale tootmiseski.

Näiteks ei oleks palju puudunud, et me maiustanuks aastakümneid mitte Kalevi, vaid vabriku Punane Kompu toodangut. Nagu need ettevõtted meil olid – Punane RET, Punane Kunda, Punane Koit jne. Kalevi ajaloo uurija Otto Kubo teada otsustas 1. aprillil 1948 vaid üks hääl suures komisjonis Kalevi nime.

Kubo meenutas ka juhust, kuidas 1961. aastal sattus Kalevi toodang Mongoolia Rahvavabariiki. Nimelt käivitatud Kalevis liin klaaskaramelli tootmiseks ning viit värvi karamellid vuhisesid liinilt Norma tehtud plekk-karpi.

Plekk-karbi kujundus olnud sportlik: sõudjad paatides, taustaks vesi ja taevas ja pilved. Aga valvas silm märganud, kuidas värvid andnud kokku sini-must-valge. Järgneda võinuks kogu toodangu hävitamine.

Juhtumisi aga olnud Eesti NSV toonasel liidril (loe: Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretäril) Johannes Käbinil külas Mongoolia samasugune liider Tsedenbal.

Kubo ei tea üksikasju, kuid Kalevi sinimustvalged kommikarbid värviliste karamellidega saadeti Mongoolia avarustesse. Sinimustvalge karp mongoleid ei häirinud...

Tsensori pilk

Arhiivist leiab imelisi näiteid punatsensuuri toimetamisest. Näiteks Glavliti (sõjaliste ja riiklike saladuste trükis hoidmise valitsus) nõupidamiste, tsensorite õppuste päeviku (1948–1956) põhjal:

Vigu ajalehtedes 1948–1949:

• Leningradi-Tallinna maantee ehituse kohta andmeid anda ei tohi

• avaldati Aira Kaalu luuletus (Aira Kaal oli üks paljudest keelatud kirjanikest – E. T.)

• avaldati Tallinna puurkaevude asukohad (puurkaevud olid strateegiline saladus – E. T.)

• seoses spordivõistlustega on ära toodud tankivägede kindral-polkovnik Rodini tiitel (Vene sõjaväge ei olnud Eestis – E.T)

• räägiti hauaplaatide hulga suurest kasvust ja selle plaani täitmine oli pühendatud Eesti NSV 9. aastapäevale (poliitiliselt kohatu pühendus – E. T.)

Ränk viga, 1949:

• Nõukogude Kool, nr 10 1949 artiklis «Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 32. aastapäev» esineb «kontrrevolutsiooniline lause, mille pärast tuli mainitud ajakiri ära korjata». (Lauset ei täpsustata – E. T.)

Glavliti mure (töötajate küsimus ülemus sm Pällile):

• kuidas näidata nõukogude teaduse üleolekut, kui meie ei saa seda näidata; näiteks aatomituumapurustust ja raadiolokatsiooni?

Minu esimesed

Kuluvad teksapüksid

NEEME KATT (s. 1962):

Kuni ülikooli lõpetamiseni 1985. aastal ei olnud mul välismaiseid teksasid, ehtsaid «kulukaid». Poest saada olevad Sangari teksad ei olnud need ehtsad kuluvad.

1985. aasta suvel aga käisin sõpradega mägimatkal Matša mäesõlmes, Kirgiisi ja Tadžiki NSV piiri lähedal. Matka lõpp-punktis Voruhhi kišlakis oli kohalike küla kohta uhke pood. Silt «Univermag» peal ja puha.

Toidukaupade osakonnas olid müügil vaid kuivained, kuid tööstuskaupade osakonnas – oh imet! – igas suuruses mitut marki Lääne teksaseid hinnaga 75 rubla paar. See oli küllalt krõbe hind. Ent arvestades, et Eestis mustal turul maksnuks need teksad 200-250 rubla paar, siis ... olid teksad suisa maast leitud. Selgus vaid üks takistus – pükse müüakse Voruhhi Tarbijate Kooperatiivi liikmetele.

Enne veel, kui hakkasime otsima sõbralikke kohaliku kooperatiivi liikmeid, kes meile püksid ostaksid, ütles müüja: «Viis rubla sissemaksu ja saate kooperatiivi liikmeks.»

Nii astusingi Voruhhi kooperatiivi liikmeks ja sain oma esimesed ehtsad Montana teksad kokku vaid 80 rubla eest. Kandsin neid neli aastat ja meenutasin hea sõnaga Voruhhi kooperatiivi, mille liikmete nimekirjas ilmselt seniajani olen

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5