Mark Soosaar: teietamise väärtus
25.03.2008 00:01
Mark Soosaar, riigikogu liige, SDE
|
| |
|
 |
Mark Soosaar |
|
|
|
|
Mäletan väga selgelt valget ööd, mil nautisin Põhjala taevast ja vaikset merd mootorlaeva Mihhail Kalinin pardal. Oli 1976. aasta juulikuu ning sõitsime Tallinnast Stockholmi poole. Täiskuu paistis üle Läänemere ja hinge kõditas peagi vabasse maailma jõudmise magus aim.
Laevatekile oli tõstetud mu Žiguli ning juurde astus Rootsis elav eestlane. «Kelle auto see on?» päris mees. «Minu,» vastasin vaikselt. «Sinu!» imestas väliseestlane. «Jah, minu,» vastasin, «ostsin just oma esimese eduka filmi raha eest. Aga miks see teid üllatab?» «Ära hüppa kedagi oma ainukese autoga, mul on Rootsis kaks autot! Ja üldse, ära mind teieta, meil Rootsis on kõik sina peal!» sain karmi kõnetuse osaliseks.
See lugu on mul meelde jäänud mitte auto, vaid kõnemaneeri pärast. Sama familiaarne, õnneks aga vastupidiselt väga koduse alatooniga inimsuhe hämmastas mind ka pärast Stockholmi jõudmist. Mu hea sõber, lugupeetud eesti soost perearst, vedas mind koos oma alaealiste lastega pärastlõunasesse Mälarisse ujuma. Linnarahvas, võhivõõrad mehed, naised, lapsed, olid ihualasti küll murul, küll järves. Ja seal ütles sõber Harald mulle oma muhedal moel, et unustagu ma teietamine ära, Rootsi kuningriigis on kõik võrdsed!
Esmapilgul tundub, et teietamine või sinatamine pole tänase Eesti suur probleem. On siis praegu õige aega raisata aega sellisele marginaalsele vaidlemisele, kui peaksime hoopis tugevat häält tegema Läänemere päästmiseks õudsest gaasitorust või lööma korra majja meie sassiläinud poliitmaastikul, kus suurerakonnad üksteise võidu võimu kokku ostavad?
Lähemal vaatlusel aga on ka näiliselt tähtsusetus sinatamise küsimuses eluline iva. Iva, millest mikroskoobi all leiame üsna suuresti meie elukorraldust ja mõttemaailma muutvaid geene.
Esiteks tahaks küsida, kas selliseid otsuseid saab üldse teha käsu korras? Kes kujutaks ette, et riigikogu või valitsus võtaks vastu seadustepaketi sinatamisest? Äkki teha rahvaküsitlus?
Teiseks oleksin ma väga ettevaatlik meretaguses kultuuriruumis väljakujunenud tava mehaanilise ülevõtmisega. On ju sinatamine-teietamine osa rahva kultuurilisest identiteedist, mis välja kujunenud aastasadade jooksul.
Mida me võidaksime sinatamisele üleminekul? Lihtsama suhtlemise, mis väikeses kogukonnas on loomulik. Väikese rahva puhul, kus palju kontakte ja seoseid on niikuinii üles ehitatud isiklikele suhetele, oleks sinatamine päris ratsionaalne. Võib-olla looks sinareform ka näilise võrdsuse. Köögitüdruk saaks presidendile ja taksojuht riigikogu esinaisele sõbralikult õlale patsutada ning teda rahumeeli sinatada. On see sotsiaalse ebavõrdsuse kaotamine reaalsuses või illusoorsuses?
Edasi mõeldes – surmas oleme me kõik võrdsed, siis miks ka mitte elus? Olen ise kahel korral pidanud pead murdma, kui uutele presidentidele esimesi kirju skribeerisin. Ajud olid liivas kinni, kui heale kolleegile Lennartile ja sinatuttavale Arnoldile pidin teie-vormis pöördumisi koostama. Olin juba valmis kõige ebaviisakamat ehk kolmanda isiku vormi kasutama, et loomuvastane olukord groteskiks pöörata!
Mida me kaotaksime üksnes sinatamise sisseseadmisega? Arvan, et vaesustaksime oma suhtluskultuuri. Teie-vormi esimene tunnus on kõrgendatud respekt teise isiku suhtes. Idamaades, kus tsivilisatsioon toetub palju enam kui meil teise elu austamisele, on teietamine mitte seisustevahe allakriipsutamise, vaid just inimsuhete väärtuse rõhutamise instrument.
Mongoolias, kus elavad mu sugulased, teietatakse üksteist ka kõige kaugemas jurtas, ka kõige vähem koolis käinud karjakasvataja peres. Lapsed ütlevad alati oma vanematele «teie», abikaasad samuti teietavad teineteist. Sina ütlevad vanemad vaid oma alaealistele lastele. Ja ennäe – traditsiooniline nomaadiperekond püsib palju paremini kui meie abieluühendus täna nii relatiivseks muutuvas maailmas!
Teietamisel on veel üks oluline väärtus. Lisaks teise isiku respekteerimisele on tal ka kaitsemaagiline tähendus. Sinatajat vastu teietades on võimalik tõrjuda ligitikkujat nähtamatu, kuid tajutava sõnamaagiaga.
Ning selle kaitsemaagilise tõkendi mahavõtmine on liigutav hetk, mille ärajäämisest oleks kahju. Mõtlen hetkele, mil kinnitatakse sinasõprust. Mehe ja naise puhul võib see hetk olla armastusloo esimeseks päiksekiireks...
Olles alalhoidlik ja konservatiivne inimene, jääksin siiski sina-teie variandi juurde. Esiteks annab see igaühele vabaduse valida paindlik suhtlusvorm. Ja teiseks, kuis muidu saaks pruukida maailma suurimat viisakust – hakata ühel ilusal päeval iseennast teietama! |
|
|
|
|
