Andres Põder ütleb, et kui inimesed kardavad usundiõpetust, siis peaksid nad kartma ka muusikaõpetust. Foto: Peeter Langovits

Vahel on vaimulikud teinud etteheiteid, et kirikupühadest on saanud ostupäevad ja inimesed ei mõtle, miks neid tähistatakse. Kas need etteheited on teie hinnangul õigustatud?

Ei, kindlasti mitte. Kedagi ei sunnita ju vägisi ostma. Kindlasti tahavad vahel kõik maailma, kus poleks reklaami ja kaubamaju. Ent siin aetakse tarbimisega seotud probleemid ilmaasjata segi usulistega. Arvatakse, et see on justkui usu vastu või usu poolt.

Üks ei välista teist ning inimesed ise peaksid huvi tundma, miks nad mune ja tibusid ostavad. Kui inimesed ei tunne huvi, miks nad päkapikke aknale seavad või jänesega kaarte saadavad, siis see on nende probleem. Kirik kuulutab evangeeliumi ja ei võitle jäneste, munade ja päkapikkudega.

Keeruline on öelda, kui suur osa ühiskonnast, mis motiividel pühi peab. Meie sotsiaalteadlastel on religioonialaseid uuringuid tehtud üsna vähe, paremal juhul on küsitud, kas inimene on kiriku liige ning kas usutakse või ei. Inimeste religioosse käitumise käsitlemises, miks nad üht või teist asja teevad, on uurijatel päris suur võlg.

Kas kirikupühade selline põimumine rahvalike tavadega labastab kirikupühi, varjutab nende algse mõtte?

Ega need kirikupühade rahvalikud tavad, mis on läbi põimunud mitmete uskumustega, ole iseenesest sugugi halvad. Neis on palju ilusaid ideid, mida on edukalt mõtestatud ka kristluse kaudu. Olgu see siis tibupoeg kui tiibu sirutav uue elu algus, muna, mida on võrreldud ümmarguse kiviuksega, mis Jeesuse haua eest ära veeretati. Ülestõusmispühade sisu – Kristuse ülestõusmist surnust – saab aga väga paljude asjadega illustreerida.

Ma usun, et kõik need tibud, munad ja jänesed meenutavad meile looduses ja loomises peituvaid algeid, millest me usume, et Jumal on pannud igasse inimesse usu kaudu uue alguse. Et me suudaksime üles tõusta oma ahistusest, eksimustest, patust, meie kliimas kas või talvekaamosest.

Ja need inimesed, kes tibudest ja munadest midagi ei pea, jätku need rahus. See pole kellelegi kohustuslik.

Unustada ei tohiks, et ükskõik millised välised märgid peaksid meile meie vaimseid väärtusi meenutama. Kui nüüd lihavõtete aegu kaarte saata, mune värvida ja kas või kevade saabumisele niisama kaasa elada, siis ei peaks inimene olema lihtsalt mingi looduselaps, kes vaatab ainult endast väljaspool toimuvat, et näe, jälle kevad käes.

Inimene võiks olla juba nii suur enesetundja ja oma loomuse hindaja, et näeb ka inimolemuse vaimseid sügavusi. Siis mõistab ta ka Kristust.

Me ei tohiks ennast alavääristada sellega, et teeme lihtsalt kaasa midagi väliselt matkitavat, olgu siis looduse või kaubamajade kampaaniatega. Kõige selle juures me uueneme ka ise ja avastame enda jaoks midagi, mis võib-olla on suurem kui me ise.

Olete nüüdseks peapiiskop olnud pea kaks kuud. Millised on muljed? Mis rõõmustab, mis paneb muretsema?

Tunnistan, et mu kartused olid alustamise ees suuremad. Uute inimeste tulles üritatakse neid ikka «üle mõõta», kriitiline pilk on paratamatu ja loomulik. Pean tõdema, et vastuvõtt on olnud igati heatahtlik.

Rõõmustab kahtlemata see, et meil on väga palju noori vaimulikke. Peale on kasvanud põlvkond teolooge. Neid, kes on lõpetanud usuteaduskonna ühes või teises kõrgkoolis, võib lugeda juba sadades. Kahtlemata kindlustab see kristliku mõtte jätkumise ühiskonnas tervikuna.

Muretsema paneb aga neile noortele sotsiaalsete tagatiste leidmine. Ka neil on pered ja õppelaen, ent kirik ei suuda praeguste vahenditega kindlustada elustandardeid, mis on samasugustel tingimustel väljaspool kirikut.

Kui riik ja ühiskond tervikuna mõtleks pikas perspektiivis ja oskaks hinnata nende inimeste potentsiaali ja panust õpitud alal, siis võib-olla oleks põhjust riigil siiski õppelaenud kustutada. On ju seegi valdkond suure osa ühiskonnaliikmete teenistuses.

Eriti veel Euroopa Liidu kontekstis, kus kirikul on vaieldamatult tugevam positsioon, ei peaks me käituma nagu ääremaa. Liiatigi oli rõhumine vanadele kristlikele traditsioonidele üks Eesti argument liidu uksele koputades.

Eestlaste hulgas on neid, kes ennast kristlasteks loevad, üsna vähe. Kas kirik on leppinud sellega?

Väidetavalt on Eesti tõesti üks kõige mitte-kristlikumaid maid. Ent me võib-olla ei mõista veel religiooni ja kiriku rolli muutust tänapäeval.

Traditsiooniline usuelu vorm – minna igal pühapäeva hommikul kell 10 kirikusse ja istuda mitu tundi kõva pingi peal – on näiteks saja aasta taguse olukorraga võrreldes tõesti vähenenud. Selle asemele on aga tulnud väga palju teisi viise, kuidas inimene oma koguduse ja kirikuga suhtleb: jumalateenistusi saab jälgida televiisorist, autosõidu ajal võib kuulata kristlikke raadiojaamu, internetis on avatud erinevad foorumid.

Luteri kirik on jäänud avalikkuse eest üsna varju ja ühiskondlikes debattides vähe osalenud, ehkki kas või näiteks religiooniga seotud teemad leiavad käsitlemisel alati suurt vastukaja. Miks nii?

Tegemist võib olla puudujäägiga nii kiriku kui meedia poolt.

Mulle tundub, et eestlased on hakanud oma laulvat revolutsiooni veidi häbenema. Et kuidas meie kaine ja tasakaalukas rahvas võis ennast nii emotsionaalselt välja elada. Ning sellega koos ka kirikut, kes oli selles protsessis aktiivne osaleja. Mäletan, et üheksakümnendate alguses oli diskussioonisaates ka kirikuõpetaja sageli kohal.

Võimalik, et vaimulikud väsisid revolutsiooni tegemisest ära ja leidsid, et vaja on rohkem oma kogudust karjatada. Teisalt ka meedia taltus ja mõtles, et kas on vaja pastorit igale poole. Elu muutus ju palju asisemaks.

Viimasel ajal tundub, et meedia on jälle ära tabanud oma publiku huvi ja üheksakümnendate teisel poolel tekkinud usuteemaline ignorantsus on taandumas. Selline tasakaalustatud diskussioon nagu praegu peakski olema meedia valik, diskussioonis peavad kõik saama oma sõna sekka öelda.

Usundiõpetus on olnud viimase aja üks kuumadest teemadest meedias. Kas usundiõpetus peaks olema kohustuslik või peaks see jääma vabatahtlikuks?

Haridust on ikka vaja, eriti nendes valdkondades, mida teadlikult on pool sajandit välistatud. Samamoodi võiks arutada ka selle üle, kas näiteks matemaatika ja kirjandus peaksid olema kohustuslikud. Kui usundiõpetuses kui informatiivses aines suudetakse kokku leppida, peaks see olema kohustuslik.

Ületada tuleks need ideoloogilised kartused, et läbi usundiõpetuse koolis võiks keegi saada usklikuks. Samamoodi võiks ju karta kohustuslikku muusikaõpetust: kellestki võib niiviisi veel muusik saada.

Inimesel on õigus usuvabadusele, aga tal on ka õigus infole usu kohta. Kartuses piirata vabadust mitte uskuda, on võetud ära vabadus uskuda. Olgu siis inimese valikuks kristlus, muhameedlus, hinduism või ükskõik missugune teine religioon. Oluline on see, et kui inimene tahab öelda jah, siis peab tal olema teadmine, mille põhjal seda öelda. Iseäranis peab olema tagatud võimalus mõista ja jätkata oma rahva usutraditsioone.

Kui teie oleksite paavst ja nii haige kui paavst, kas te astuksite tagasi?

Esiteks ma pole paavst, ma ei tea, kuidas paavst mõtleb. Kuna ma pole ka katoliiklane, siis ei laskuks ma sellistesse fantaasiatesse, mida ma teeksin... Kindlasti talitab paavst kõige õigemini, lähtudes oma ametist ja katoliku kiriku huvidest. Samas pole ta tühjal saarel ihuüksi, tal on oma nõunikud ja traditsioon. Ma usun, ta teeb kindlasti kõige parema otsuse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.24