Märtsiküüditamisest möödus 55 aastat

«Kulaku suhtes teostasime me senini tema piiramise ja väljasuretamise poliitikat. On kätte jõudnud aeg teha selles poliitikas pööre ja likvideerida Eesti NSVs kulaklus kui klass, saates vabariigi piiridest välja kulakud ja nende perekonnad, aga samuti ka saksa okupantide käsilaste perekonnad.» (EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm 1949. aasta 17. jaanuaril kirjas Stalinile)
*

Samal teemal: Peaminister mälestas märtsiküüditamise ohvreid (14) Suurim inimrööv Eesti ajaloos (25)

«Elasime /Tartus/ Võru tn 146 teisel korrusel, toa aknad olid tänava poole ja ma nägin Võru poolt Tartusse tulevat suurt autokolonni. Oli õhtuvidevik. Autod olid tuledeta ja neid oli nii palju, et ma ei osanud neid ära lugedagi. Tol ajal oli auto nägemine suur asi, nii palju autosid korraga näha oli aga suur elamus.
Ema oli köögis, kutsusin tedagi vaatama, aga tal polnud aega. Hiljem kuulsin, et need olid trofeeautod Studebakerid, milles ka meid hiljem ešeloni toimetati.» (Mälestustest)
*
«Peale perekondade taludes äratamist ja veoautodele laadimist jääb osa nõukogude ja parteiaktiivist selleks eraldatud rahvakaitsevõitlejate kaitse all kohtadele väljasaadetute varandust üles kirjutama.» (ENSV riikliku julgeoleku ministri kindralmajor Boriss Kummi instruktsioon 17. märtsist 1949)
*
«Kantküla koolis öeldi, et olgu lapsed kodus, koolivaheajal sõidetakse ekskursioonile.» (Mälestustest)
*
«Vanaema viis lapsed kaks tundi varem hoiatusele kuuletudes hobusega külast ära. Isapoolne vanaema põgenes metsa. /Laste/ vanemad viidi aga Siberisse.» (Mälestustest)
*
«Olin põdura tervisega viie aasta 11-kuune poiss ja arst oli soovitanud juua sooja lehmapiima. Mind viidi siis 1949. märtsis mõneks nädalaks Ku­di­nale tädide juurde tervist parandama.
Mõnest nädalast kujunes 10 aasta pikkune lahusolek perekonnast. Küüditamise ajal taheti ka mulle järele tulla, kuid ema oli raske südamega valetanud, et ei tea täpset teed, ja kuna oli teedelagunemise aeg, siis jäingi maha ja seega ellu, kui arvestada minu tervist ja Siberi raskusi, mida pidid üle elama minu ema, isa, õde, vend. (Mälestustest)
*
«Vastuluure osakonna vanemoperatiivvolinik Kravtsov pidas Rapla vallas peale ülesandeks tehtud 7 perekonna kinni oskusliku tegevuse tulemusel end väljasaatmise eest varjanud 3 perekonda ja 2 perekonnaliiget.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Vene ohvitser ei olnud julm mees. Oli rahulik, näitas, mis kraam kotti panna. Venelased lubasid kaasa võtta kõike, ainult paljukest ema üksi väikeste laste ja vanaema kõrval jõudis. Naabertalus olid eesti mehed järginud rangelt eeskirja.» (Mälestustest)
*
«Vend võttis mänguauto kaenlasse, mina magamistoast Piibli.» (Mälestustest)
*
«Tabiveres pandi veoauto kasti äsja sünnitanud Linda Nõu koos lapsega.» (Mälestustest)
*
«Peale selle anti üle isale, kes ei kuulunud väljasaatmisele, üks 3-kuune laps, kes vajas kunstlikku toitmist, mida ešeloni tingimustes polnud võimalik tagada. Lapse ema jäi ešeloni.» (Aruanne küüditamisest)
*
«25. märtsil kell 4 päeval pärast operatsiooni teostamist kulak J. I. Mihkelsoo talus, kust võeti väljasaatmiseks tema ema E. A. Mihkelsoo, saabusid tallu Tõrva linnast väljasaadetu mees ja poeg.
Saades teada, et ema on välja saadetud, võttis Jaan Mihkelsoo oma peidetud automaadi ja kaks «Walther»-tüüpi püstolit, läks õue ning hakkas oma kariloomi maha laskma, pärast seda süütas elumaja ja majandushooned põlema. Tema ise püüdis seda nähes talust minema sõita, kuid Jaan Mihkelsoo ei lasknud tal seda teha, vaid tappis ta püstolilasuga ning siis laskis ennast maha.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Oli juhtumeid, kui väljasaadetavad täiskasvanud perekonnaliikmed jätsid koju maha alaealised lapsed, ise aga pugesid peitu. Sellistel juhtudel võttis operatiivkoosseis alaealised lapsed kaasa ja tõi nad kogumispunkti. Mainitud asjaolu põhjustaski vanemate sunnitud ilmumise kogumispunkti või laadimisjaama.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Tapa jaamas mürgitas ennast ešelonis üks kinnivõetud naine, laip saadeti haiglasse.» (Aruanne küüditamisest)
*
«25. märtsil 1949, kui saadeti välja 63-aastast kulakut Liida Müürseppa Lasva vallast, võttis viimane sisse strühniini ja mürgitas enda.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Noorim /küüditatu/ oli ilmselt 24. veebruaril 1949 sündinud Virve Eliste, kes suri teel ühe kuu vanusena Pet­ropavlovski raudteejaamas. /- - -/ Vanim kodust väljaaetu oli 1854. aastal sündinud Maria Räägel Abja vallast, seega 95-aastane vanamemm. /- - -/
Arhiivis on säilinud akt nelja alaealise lapse kohta, kes 27. märtsil 1949 Rakveres täiendavalt, ilma vanemateta küüdirongi pandi ja lõppjaamas Biiskis numbrite 375, 376, 377 ja 378 all üleandmise nimekirja lülitati.» (Peep Varju raamatust «Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940–1953)
*
«/Pärnu/ maakonnas oli 3 konvoi eest põgenemise juhtumit, mille tulemuseks oli kaks tapetut ja üks haavatu. Peale selle sai Tahkuranna vallas operatsioonilt koju tulev Soometsa külanõukogu esimees raskesti haavata end varjava kulaku käest, kes tekitas talle mitu noahaava.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Isa varjas end tädi juures. Tuli välja ja läks vallavalitsusse ja rääkis, et perekond on ära viidud. Küsis, mis mina nüüd teen? Öeldi, et sõida järgi, ja ta sõitis.» (Mälestustest)
*
«Jõgeval võinuksin ära minna, jalutasin perroonil, käisin poes. Mul polnud raha ega kohta kuhu minna, olin pere vanim laps, ema tervis oli kehv. Siberis olin toitja. Kui oleksin Eestisse jäänud, oleks pere Siberis nälga surnud.» (Mälestustest)
*
«Raudahju jaoks oli /vagunis/ koht, aga kütta ei olnud millegagi. Mida rohkem Venemaa poole, seda külmemaks läks.
Rahvas hakkas karjudes ja jalgu trampides kütet nõudma. Lõpuks toodigi sütt ja nii saime veidi sooja. Lõhuti vaguni sisemisi seinu, sest süsi ei läinud ilma puudeta põlema. Lõhkumise peale tuldi nõudmistele vastu, sest ei saanud lasta rahval mässata.» (Mälestustest)
*
«Kaks noort inimest üritasid põgeneda, aga see neil ei õnnestunud ja nad lasti kohapeal maha.» (Mälestustest)
*
«Seal /Siberis/ oli tõeline orjaturg, kus kolhooside brigadirid piitsaga vastu pikki saapasääri plaksutades endale tööjõudu valisid.
Vanureid ja naisi lastega ei tahtnud aga keegi. Pikapeale jäi kultuurimaja hõredaks ja meil tekkis juba hirm, et päris mittevajalikud lastakse maha. Lõpuks pandi aga meid auto peale.» (Mälestustest)


Allikad: 1) Dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Akadeemia 1999 nr 3–12, 2000 nr 1; 2) Märtsivapustused. Koostanud Mart Arold; 3) Aigi Rahi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas; 4) Enn Sarv. Märtsiküüditamine kui tšekistlik ebaõnnestumine. Akadeemia 1999 nr 12, 2000 nr 1; 5) Peep Varju. Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940–1953.

Küüditamine kui kuritegu

• Küüditamine okupeeritud Balti riikidest algas 25. märtsi esimestel tundidel ja lõppes 29. märtsi õhtul.
• Eestlaste küüditamiseks varuti 19 rongi 1079 loomavaguniga ning 2772 veoautot.
• Küüditamiseks toodi Eestisse täiendavaid julgeoleku- ja sisevägesid, kes viisid koordineeritult läbi sõjalise operatsiooni rahuliku elanikkonna vastu.
• Eestlaste küüditamisest võttis Eestis ja Venemaal otseselt osa
25 000 inimest.
• Küüditamisele olid määratud perekonnad, mitte üksikisikud.
• Eestist küüditati üle 20 000 inimese, kellest rõhuva enamiku moodustasid naised, lapsed ja vanurid. Algsetesse
küüditamisnimekirjadesse oli kantud 9700 perekonda 31 000 liikmega.
• Ainuüksi ešelonides suri 42 eestlast.
• Rongides sündis vähemalt kaks last.
• Siberis suri umbes 2500 eestlast.
• Küüditamisotsused olid teadlikult vormistatud juriidiliselt segaselt ja ebapädevalt isegi Nõukogude normide seisukohalt, et hajutada küüditajate vastutust võimalikul tulevasel kohtuprotsessil.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.77