Venemaa on eestlaste mõttemaailmas tagaplaanile nihkunud ja arvamus, justkui oleks vastandus venelastega meie enesetunnetuse selgroog, on kolumnist Mihkel Muti hinnangul täielik jama. Freudism on saatanlik värk. Kui see juba su kohta midagi väidab, siis pole pääsu. Põhiväide muidugi kõlab, et tahad oma emaga abielluda. Kui sa seda juhtumisi tunnistad, on kõik korras, sa lihtsalt illustreerid Oidipuse kompleksi. Kui aga kategooriliselt vastu oled, siis öeldakse, et sa oled selle soovi endas maha surunud, represseerinud alateadvusse. Ja et mida tugevam soov, seda tugevamalt on tulnud represseerida. Nii et mida vähem sa enda teada tahad, seda rohkem sa tegelikult tahad. See meenub mulle ikka, kui mõtlen mõnedele Eesti-kriitikutele-nõuandjatele (tihti täitsa heasoovlikele), kes väidavad, et suhteid Venemaaga pärsib ainuliselt Eesti kinniolemine oma möödanikus. Sealt tulenevat vingakiskumine, soov tagasi teha jms. Tulevat aga vaadata tulevikku! Heldeke, meie poolt pole asi ammu eeskätt minevikus, vaid just olevikus ja tulevikus. Aga kes see kuulab! Neile Eesti-kriitikutele meeldib teistmoodi mõelda, sest see mahub ilusti ühte teatud mõtteskeemi, mille nemad on kord omandanud ja endale armsaks teinud. Samuti meenub see freudistlik värk, lugedes viimasel ajal mitmeid kodumaiste autorite arvamuslugusid niihästi «pronksmehest» kui ka tulevasest vabadussambast. Viimane säärane oli Tallinna Ülikooli õppejõu Tõnu Viigi kirjutis siinsamas lehes. Seal ta kirjeldas, kuidas eestlaste praegune identiteet on kujunenud vastandumisest Venemaaga. Ma ei teadnud, kas selle peale nutta või naerda. Siin on tegemist tüüpilise juhtumiga, kuidas teadlane on lähenenud deduktiivselt. On loetud ja õpitud, et niimoodi võidakse identiteeti konstrueerida, seda esineb mõnes (postkolonialistlikus) situatsioonis. Sellest järeldatakse, et see on rakendatav ka siin. Aga tegelikkus on tuhandenäoline ja teooria võib (iseäranis üleilmastumise pöörises) jääda eluvõõraks. See oht varitseb sageli siis, kui teooria rakendaja on tükk aega mujal elanud, omandanud võõrsil hariduse ja koos sellega paraku ka mingid üldisemad mõttemallid (see ei kehti kõigi, aga siiski üllatavalt paljude Venemaal sotsiaalteadusi õppinute kohta). Tahaks öelda Tõnu Viigile ja mitmele teisele, et nad ei kujuta vist ettegi, kui kaugele on Venemaa tegelikult meie mõttemaailmas nihkunud – selle lühikese ajaga. Kui vähe ta meile ette tuleb. Venemaa on meile nagu harv luupainaja või uinunud lohe. Vahel küll võdistad talle mõeldes õlgu, aga siis läheb meelest. Kohalikele venekeelsetele mõtleme rohkem. Aga väita, et vastandus nendega on meie enesetunnetuse selgroog – see on täielik jama. Elus on praegu palju muud tähtsamat – nii eestlastele kui ka venekeelsetele. Ja see meid ka konstitueerib. Meie «tundlad» on igal pool mujal, mitte idas (v.a muidugi neil, kes Venega äri ajavad). Selle põhjus on proosaline. Igapäevaelu niidikesed seovad meid teiste ilmakaartega. Läänest tulevad eurorahad, mille kasulikkust üha rohkem taibatakse. Sinna minnakse tööle, et järje peale saada. Sinna püütakse saata õppima oma lapsi, et neil oleks elus parem läbilöök. Sinna sõidetakse puhke- ja kultuurireisidele. Ja nii edasi ja nii edasi. Mõistagi muutuvad Vene ja vastandumine aktuaalseks, kui seda suisa nina alla torgatakse. Seoses sellega peab jälle kordama: «pronksmees» oleks tõenäoselt jäänud oma kohale igaveseks või vähemalt pooleks sajandiks, kui šovinistlikud-revanšistlikud ringkonnad poleks hakanud seal oma propagandaüritusi pidama. Need inimesed, kes seal tõsimeeli käisid kord-kaks aastas enda teada oma kadunukestele viimset austust avaldamas, peaksid suunama oma pahameele nonde ekstremistide vastu. Nendeta oleksid nad seal võinud edasi käia, ükskõik kui groteskne poleks see okupatsioonide muuseumi ning tulevase vabadussamba läheduses ka tundunud. Ei, tegelikult on eestlased ikka väga tolerantne rahvas. Usun, et ma ei eksi eriti, kui ütlen, et enamikku eestlasi jätab suhteliselt ükskõikseks, kes selle samba teisaldas. Kui keegi rakendas selle oma valimisvankri ette – no mis siis? Peaasi, et tegu sai tehtud. Ma nimelt ei suuda kuidagi uskuda, et mina ja mu tuttavad oleme ainsad, kes tunnevad nüüd Tõnismäelt läbi sõites või jalutades rahuolu, sest enam «ei kripelda». Pole enam osundust minevikku ega selle najalt riiki destabiliseerida üritavaid kisakõrisid. On aastapäeva-aasta. Miks säärane pompoossus? Inimese puhul, jah, on üheksakümmend tavaliselt viimane pidu, sest vähesed elavad sajani, kuid riigi kohta ei peaks see ju kehtima. Mida siis veel kümne aasta pärast teha? Kaks aastat jutti pühitseda? Väline külg on vajalik, aga alati, kui see hakkab domineerima, tekib kahtlus, et see on sisemise arvelt. Mind juba natuke jahmatab näiteks, kui paljud autorid ja muud tegijad on aastapäevakirnu juures oma projektidega koort riibumas. Etendused ja avamised, trükised ja mis kõik muu. Ju on nendeks avanenud riigi rahakotirauad. Mõtlesin, et kaevaks ise ka augu. Lihtsa augu. Küsijaile vastaksin, et sinna auku olen ma «virtuaalselt pagendanud kõik Eesti vabariigi vaenlased». Küsiks selle eest miljoni. Näis, kes julgeb keelduda. Ja vahel kiusab mind üks visioon. Oletame, et Venemaa pakub meile tehingut. Nemad maksavad meile hüvituseks nt ühe Eesti riigi eelarve, meie loobume ametlikult okupeerimisteooriast, ühinemine olnud enam-vähem vabatahtlik. Ja see küsimus pannakse Eestis rahvahääletusele. Kusjuures on konkreetselt ära näidatud, kui palju keegi sellest võidab. Pensionid näiteks tõuseksid sada protsenti jne. Võibolla lükatakse tagasi. Aga kui pakutakse kaks eelarvet? Kolm? Oh, ära saada meid mitte kiusatuse sisse. |
